Päev kutsub märkama neid, kes meid ei näe

Harry Kare Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna tähistatakse rahvusvahelist valge kepi päeva, mis peab nägijate, eriti sõidukijuhtide tähelepanu pöörama inimestele, kes ei pruugi neid liikluses märgata.

Viljandimaa pimedate ühingu juhatuse esimees Harry Kare, kui lihtne on nägemispuudega ja pimedatel inimestel Viljandis liikuda?

Hea on see, et valgusfoorid on helisignaaliga, aga näiteks Tallinna ja Jakobsoni tänava ristmikul on heli nii vaikne, et kui tuleb diiselauto ja ka vihma sajab, siis seda ei kuule. Oleme oma muret linnavalitsuses kurtnud, aga sealt öeldakse, et heli valjemaks reguleerida ei saa.

Uusi ristmikke planeerides võiks mõtelda, et tänaval ei liigu ainult terved inimesed. Kõnniteeserv ei tohiks olla kõrgem kui kolm sentimeetrit. Viimasel ajal on paljudes riikides hakatud ristmike juurde panema krobelisi plaate, et ka pimedad aru saaksid: siin on ülekäik.

Kuidas võõras inimene peaks oma abi pakkuma, kui näeb, et tema kõrval seisab pime?

Enamik meist liigub tänaval tuttavat marsruuti pidi, nii et kõik augud ja ohud on teada. Kui aga on näha, et keegi on tõesti hädas, oleks kena küsida, kas on võimalik aidata. Näiteks poodides on raske orienteeruda, seal võiks küll abi pakkuda. Alati ei tulda selle peale.

Kunagi oli juttu vanalinna madalatest väljapoole avatud akendest, millele pimedad võivad pahaaimamatult vastu minna. Kas see teeb ikka muret?

Uuema aja aknad avanevad õnneks sissepoole. Aga seda peaks tuba tuulutades tõesti meeles pidama, et mõni inimene ei pruugi tänaval liikudes teie avatud akent näha.

Viimane hull lugu oli Metalli tänava kandis, kus tuletõrje veevõtuaugul oli kaas pealt ära jäetud. Väga kehva nägemisega inimene, kes iga päev seda teed käib, kukkus auku.

Mõnes kohas on ohuks aiast välja ulatuvad põõsad ja madalale langenud oksad. Meile on öeldud, et majaomanikke ei saa korrale kutsuda, sest puud ja põõsad kasvavad eravaldusel.

Kui sageli te kasutate invataksot?

Tartus ja Tallinnas on sügava füüsilise puude ja nägemispuudega inimestele mõeldud invataksod, mille hinda teatud kilometraaži ulatuses kompenseerib omavalitsus, Tallinnas on see vist 400 kilomeetrit kuus. Meil on invabuss, aga üksi sõitmiseks on see liiga kallis. Ka Viljandis võiks olla invatakso, millega sõitmist võiks linn toetada näiteks 30 kilomeetri ulatuses, kui rohkemaks raha ei ole. Kui ma tulen kuskilt bussiga ja tahan sõita koju või töö juurde, ei hakka ma ju bussi tellima.

Kui palju on Viljandis pimedate juhtkoeri?

Praegu ainult kaks. Halb on see, et osa inimesi laseb oma koertel lahtiselt jalutada. Eriti väikesed koerad kipuvad tulema haukuma, aga juhtkoera ei tohi eksitada. Juhtkoer ei tohi olla kuri, aga kui teda aina ärritatakse, võib ta ka tigedaks muutuda.

Samuti ei tohiks tulla juhtkoera silitama või talle toitu pakkuda.

Kui palju tehnika pimedate elu lihtsamaks muudab?

Päris palju. Meil on kellad, mis lausuvad aega, ja telefonid, mis ütlevad numbreid. On ka kõnesüntesaatoriga arvutid ja palju muud.

Kui kellelgi on nägemisega suuri raskusi, võiks meiega abivahendite leidmiseks ühendust võtta. Usun, et pimedate ühingul on neist kõige parem ülevaade. Mulle võib ka helistada telefonil 433 3057.

Silmaarsti tõendiga saab paljusid asju odavamalt, soodustus on kümnest viiekümne protsendini.

Kuidas te valge kepi päeva tähistate?

Tähistame seda laupäeval Peetrimõisa villas ja kutsume kohale ka sõbrad, kes on meid toetanud. Arutame oma probleeme ja teeme tulevikuplaane. Musitseerib meie ühingu liige Maarja Haamer, sööme lõunat ja lõõgastume spaas.