«Positivus» on lisaks kõigele muule tore festival juba seepoolest, et sinna tasub minna ka siis, kui nimekirjas pole ühtegi päris lemmikartisti. Minu viieaastane kogemus näitab, et igasse päeva jagub vähemalt paar bändi, millest ma varem midagi kuulnud pole – tihti ka oma piiratud silmaringi pärast –, kuid kes suudavad väga meeldivalt üllatada. Samuti olen alati kohanud selliseid artiste, kelle stiil mulle üldjoontes ei istu, kuid kelle laiv on sedavõrd kaasahaarav, et seisan enamiku kontserdi ajast lava ees ja lihtsalt naudin fiilingut. Nii ka seekord.
Tellijale
Endiselt plussmärgiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.