Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TULETÕRJET SIIN enam pole. Nii võib kardetavasti varsti öelda nendes 29 väikses Eesti kohas, kus tuletõrjekomandot ootab suure tõenäosusega sulgemine. Asi pole õnneks veel ametlikku kinnitust saanud, ent isegi kui sedapuhku peaks kõige hullemast pääsetama, ei tõota järgmised aastad midagi helgemat.
Kui uskuda esialgseid plaane, kummitab sulgemisoht just väikseid komandosid, nagu Viljandimaal on Karksi-Nuias, Kolga-Jaanis, Kõpus, Mustlas, Mõisakülas ja Võhmas. Räägitud on, et kogu Eestis võib tööta jääda ligi 300 päästeteenistuse töötajat.
Kui Viljandimaa päästesüsteemi tõesti seesugune suurem kärpimine peaks tabama, jääks siia alles vaid kolm komandot: Abja-Paluojale, Suure-Jaani ja Viljandisse. Visates pilgu maakonna kaardile, on näha, et Abja-Paluoja oleks keskuseks lõunas, Viljandi keskel ning Suure-Jaani põhjas. Aga ilmakaari on veel ja sealgi elavad inimesed, sealgi on kodud ja ettevõtted.
JAGAN TARVASTU vallavanema Alar Karu hämmingut Mustla komando sulgemise üle 8. augusti «Sakalas». Nimelt rõhutas ta, et Mustla on Viljandimaa suurema tuleõnnetuste arvuga omavalitsusi. Ühte tuletõrjevahetusse kuulub seal alaliselt kolm-neli päästjat kahe autoga, mis on igati arvestatav hulk terve Eesti mõistes. Kõige olulisem on siiski fakt, et neile jätkub kogu aeg tööd.
Kui Tarvastu komando kaoks, oleks lähim abisaamise koht 26 kilomeetri kaugusel asuv Viljandi. See tähendab aga mitmekümne minuti pikkust ootamist, enne kui abi pärale jõuab.
Leian, et Mustla komando likvideerimine pole mõeldav, sest see asub logistiliselt vajalikus kohas ning ka ümbruskonna rahvastiku tihedus ja teenindatav territoorium on suured.
1994. AASTA 1. märtsil alustas tööd Kolga-Jaani abikomando. Kolme aasta pärast avati Kolga-Jaani lähedal Oorgu endises töökojas metsa- ja rabakustutuskomando depoo, mis oli Eestis teine omataoline. See asub Parika raba juures ja sealsed autod sõidavad vajaduse korral välja kõikjale Eestisse, et toetada oma eritehnikaga ka teisi suuremat sorti maastikupõlenguid.
Väljakutsete arvu poolest ei ole Oorgu komando muidugi esirinnas, kuid asukoha poolest on see jällegi väga vajalik. Ma rõhutan, et tegemist pole tavalise, vaid spetsialiseerunud komandoga.
Kolga-Jaani ei ole ka säärane koht, kus saaks läbi tuletõrjeseltsiga, mille liikmed on koduses valves. Seal on vaja inimesi, kes hooldaksid suurt hulka masinaid ning korraldaksid õppusi ja muid vajalike toiminguid.
MEIL ON olemas spetsiaalsed seadmed, näiteks pumbajaamaga autod, roomikud ja voolikuautod, ning suurte kogemustega töötajad. Kui riigi kokkuhoiukava tahab säärasele vajalikule üksusele lõpu teha, tekib küll tunne, et on lausa absurd hoida samal ajal meie kaitseväelasi rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides Eestist mitme tuhande kilomeetri kaugusel.
Kas meil on mõtet panna nii suurt rõhku välisjulgeolekule, kui me samal ajal ei suuda tagada elementaarset sisejulgeolekut?
Muidugi meeldiks kõigile, kui igas linnas, asulas või isegi külas oleks oma komando koos väljaõppinud meeste ja moodsa tehnikaga. Kui aga seal võib aasta väljakutsete arvu ühe käe sõrmedel üles lugeda ning ka lähim tugikomando asub ligidal, on see rahalises mõttes tõesti koht, kust võiks häda sunnil näpistada.
TULETÕRJE VAJALIKKUS väikestes kohtades annab endast märku just kevaditi, kui tekivad kulupõlengud, mis sageli ähvardavad neelata ka hooneid. Leian, et niisugustele vahejuhtumitele oleks võimalik reageerida kohalike tuletõrjeseltside kaudu. Neil puhkudel pole enamasti vaja keerulisi erimasinaid. Kuuldavasti sobivad kulupõlengute kustutamiseks kõige paremini just vanad GAZ-tüüpi autod.
Eelkõige käib viimati öeldu Karksi-Nuia ja Mõisaküla päästemeeskonna kohta. Seal annaks kenasti korraldada tulekahjudele reageerimist kodust väljakutsumise teel (ööpäevaringne reageerimisaeg 15 minutit). See võimaldab olenevalt päästetööde raskusastmest kas abistada põhipäästemeeskondi või teha järelkustutust ning vajaduse korral jätkata muid likvideerimistöid.
VILJANDIMAAL elab 3500 ruutkilomeetril 54 500 inimest ning praegu oleme üks paremini tuletõrjekomandodega kaetud maakondi. Kahjuks pole välistatud, et juba varsti on asjalood sootuks teistsugused.
Mina olen vastu mis tahes päästevõimekuse vähendamisele, ent kui kuskilt on ilmtingimata vaja midagi koomale tõmmata, tuleks ennekõike vaadata komandode asukohta kaardil ja väljakutsete arvu. Komando suurus üksinda pole mingi näitaja.