Kui katjuušade valgus taevast küünistas

Sakslased pärast Viljandisse jõudmist suvel 1941 Foto: Viljandi Muuseumi kogu

Sündisin Võhmas pangaametniku perekonnas. Kui Eestis kehtestati nõukogude kord, kaotas isa töökoha ja perekond pidi kolima Viljandisse, kus isa sai tööle riigipanka.
 

Et isa oli olnud Vabadussõja ajal nii Pärnu kooliõpilaste pataljonis kui Kaitseliidus, elasime sel ajal arreteerimise ja küüditamise hirmus. Ilmselt aitas töökoht: riigipangas tunti suurt puudust rahandusala spetsialistist. Meie peret ära ei viidud. Peagi algas sõda.

Kehtestati kõikvõimalikud keelud, korjati ära raadiovastuvõtjad ja konfiskeeriti liiklusvahendid. Varsti kostis lahingumüra juba Viljandi lähedalt. Viibisime terve ööpäeva keldris, kuni isa tõi teate, et Saksa sõjavägi on linnas. Järgmisel päeval läksime kõik Tallinna tänavale, kus oli väga palju rahvast.

Sakslased saabusid

Kogu sõidutee oli täis Tallinna poole liikuvaid Saksa sõjaväekolonne, keda tervitati sõbralikult. Järsku katkestas lõbusa meeleolu automaatõhutõrjekahuri lühike valang. Selgus, et linna põhjaserval oli alla tulistatud kerge Nõukogude luurelennuk.

Varsti sõitis südalinna poole Saksa maastur, mille tagaistmel istus Nõukogude sõjaväelane. Arvatavasti viidi teda ülekuulamisele.

Õhtul paigutati Köhleri puiesteele ööbima motoriseeritud kolonn, mille autod olid Inglise päritolu. Parempoolse rooliga Bedfordid ja Fordid olid arvatavasti võiduka läänerinde sõjasaak. Sõdurid vestlesid kohalike elanikega lõbusalt ja lootsid paari kuu pärast koju tagasi jõuda.

Järgmistel päevadel koondati Viljandisse palju sõjavange. Suur koondamiskoht oli Uku tänaval praeguse bussipargi hoonetes. Vange võeti vastu ka Laidoneri platsil nüüdse linnavalitsuse hoones. Kõige suurem vangilaager asus Riia maantee ja Kapten Irve tänava nurgal endistes Eesti sõjaväe barakkides.

Tänavalt oli näha, kuidas kõhnad ja nõrgaks jäänud vangid vedasid tavalise hobuvankriga kaaslaste laipu Huntaugu oru nõlval asuvasse ühishauda. Nagu hiljem selgus, maeti sealsele nõlvale üle kümne tuhande sõjavangi.

Sõja karmusest andis pildi Riia maantee ja Reinu mõisa ristil asuv kuue Saksa sõduri matmispaik — koorimata kasest ristidel kiivrid. Saksa eel­üksus oli kohanud seal visa vastupanu, mille murdis viimaks Pärnu maantee kaudu sooritatud haarderünnak. Praeguse Säästumarketi kohal oli küljelt tabamuse saanud Nõukogude keskmine tank T 32.

Mõni aeg hiljem viis isa mind vaatama Saksa pommituslennukit He-111. See oli teinud hädamaandumise lennuväljal, mis asus praeguse tagumise kõrghoone kohal.

Kuuskümmend amputatsiooni päevas

Sõjategevuse arenedes pealetung aeglustus. Et Saksa sõjaväe tehnika ja riietus olid sügistalvel korralike teedeta idaaladel sobimatud, kärpisid pori ning varased külmad rünnakutel tiivad.

Elanikelt hakati korjama talvevarustust: kasukaid, vilte, villaseid sokke ja kindaid ning suuski. Külm oli siiski oma töö teinud: rindelt saabusid sajad külmavõetutega rongid. Üks kirurg kinnitas, et oli teinud tagalahaiglas kuuskümmend amputatsiooni päevas.

Poolt miljonit külmunut ei kajastanud ükski rindeteade. Olgugi et edaspidi kulges sõda vahelduva eduga, muutus olukord tagalas kitsamaks. Suur osa autosid ja traktoreid seadistati «puuklotsiküttele» ehk generaatorgaasile. Viljandi bussijaama maa-alale paigutati poolsõjaväeline Stralo autopark, mis koosnes generaatorgaasi toitel liikuvatest prantsuse tagalaveokitest Citroën ja Renault.

Toiduainete ja tarbeesemete kohta kehtis range kaardisüsteem. Pidevalt käidi kodudest korjamas värvilist metalli. Mäletan, et ei jätkunud isegi saviga segatud seepi, rääkimata rasvast, lihast ja munadest. Tikuvabrik tootis niinimetatud tõrvatikke, mis tekitasid süttides tõrvase suitsu pahmaka.

Väga karmilt oli keelatud äritseda: seda nimetati spekulatsiooniks ja karistati vanglaga. Kuigi välisraadiojaamu kuulata oli keelatud, püüdis isa jälgida BBC saksakeelseid saateid. Ta oskas saksa keelt ja ostis Tartu tänav 16 asuvast Hans Leokese kirjanduspoest illustreeritud saksa ajakirju.

Nende vastu tundsin huvi minagi, sest neis leidus palju teavet sõjatehnika kohta. Ülistati muidugi oma relvastust.

Rinnetel halvenes olukord pidevalt. Ilmnes Saksa armee rasketehnika mahajäämus. Inimkaotuste korvamiseks tehti ikka ja jälle mobilisatsioone, ent ikkagi olid sakslased sunnitud Leningradi alt paanikas taganema.

Kriitiline olukord

Eesti sai taas rindetsooniks. Saksamaa ei suutnud kaitsta omagi, saati siis Eesti õhuruumi. Meie taevas hakkasid karistamatult lendama Nõukogude lennukid. Leningradi oblasti lennuväljadele sakslaste põgenemise järel mahajäänud pommid lasti käiku Eesti linnade vastu.

Koolid suleti, sest kõlblikke hooneid vajati haiglateks. Pommiohu tõttu kolis meie pere 1944. aasta märtsis Sultsi lähedal elavate sugulaste juurde. Ka sealne kool oli kohandatud haavatute tarbeks.

Sellest ajast on meeles üks hommik, mil avastasin, et maan­teeäärsed põllud on täis lendlehti. Lendlehel oli naeratava Saksa sõduri foto ja teisel küljel kiri, milles ta soovitas ainsa ellujäämisvõimalusena end vangi anda.

Suvel muutus olukord Eesti rinnetel kriitiliseks. Neil päevil saabus Viljandisse palju põgenikke kagupoolsetest maakondadest.

Samal ajal kui Elva ja Tamsa lähistel lasti puruks Saksa tankigrupp, pajatasid rindeteated venelaste hiigelkaotustest ja suurest tõrjeedust. Osa lahingust räsitud tanke Panther sõitis ka läbi Viljandi.

Üks jäi mitmeks aastaks raudteejaamaesisele platsile vanarauana vedelema.

Õhtuti paistsid lõunataevas katjuušade, sakslaste kõnepruugis Stalini orelite taevast küünistavad valgusjäljed.

Kartes lahingutegevuse lähenemist, siirdus meie pere Võhma vanade tuttavate juurde. Nüüd oli taganemine täies hoos. Mööda Tallinna maanteed taganevaid Saksa vägesid jälgides nägin tohutuid hobuvoore, kus raskeid kahureid vedasid kaheteistkümnest Belgia Ardenni tõugu raskeveohobusest koosnevad rakendid.

Samal ajal saabus sealsesse raudteejaama lahtistel platvormvagunitel mitu rongitäit lennukipomme. Neid hakkasid veoautoga lennuväljale vedama sõjavangid. Ette rutates olgu öeldud, et pomme käiku lasta ei jõutudki, need jäid võitjate saagiks.

Järgmise päeva õhtupoolikul sõitis väikese Opel Olympiaga Võhma postkontori ette kolmeliikmeline lõhkekomando. Kirka ja kangiga tagus see puruks aparaadid ning kommutaatorikilbid, kuid ei õhkinud õnneks midagi.

Varsti asus meie pere jalgsi teele Viljandi poole. Vaevalt olime saanud Jälevere teeristist mõnisada meetrit edasi, kui kõlas kohutav plahvatus: Navesti maanteesild lasti õhku. Selle rususid langes isegi meie lähedale.

Ööbisime Jälevere lähedal talus. Hommikul kuuldus suurelt maanteelt juba Nõukogude tankimootorite mürinat. Päev hiljem sõitsid lahtise luureautoga Willys talu juurde Nõukogude ohvitser ja kolm sõdurit, kes otsisid otseteed Pärnu poole.

Ida suund

Olles ajaloohuvilisena uurinud möödunud sõja kohta käivaid rahvusvahelisi ja kohalikke allikaid ning meenutusi, olen jõudnud arusaamisele, et Saksamaal võimule tulnud natsionaalsotsialistliku töölispartei programm nägi ette laiendada «allasurutud saksa rahvuse eluruumi» ida poole.

Väga täpselt kajastasid seda rünnakuplaan «Barbarossa» ja vallutatud territooriumi haldamise plaan. Eestist pidi saama Saksa Ostlandi provintsi osa, mis oli ette nähtud saksastada. Natsi režiim okupeeris enamiku Euroopa riike ja sõlmis Ida-Euroopa maade okupeerimiseks Nõukogude Liiduga kuritegeliku lepingu. Eesti suhtes olid need režiimid võrdselt kuritegelikud.

Sõjategevuse üldiseks iseloomustamiseks võib öelda, et mitme Saksa sõjaväejuhi arvates sai nende riik Venemaal lüüa juba 1941. aasta talvel, kui kaotas tohutu hulga tehnikat ja elavjõudu. 1944. aasta jaanuarist septembrini langes Saksamaa bensiinitoodang 400 000 tonnilt 17 000-le.

Ilmnenud oli ka Saksa sõjaväe mahajäämus rasketehnika alal. Sakslased tegid hiljem suuroperatsioone korraldades palju vigu: iga objekti eest tuli viimse sõdurini võidelda, lootusetus olukorras ei tohtinud end vangi anda.

Kavastu lähedal Vara-Kaar­li teeristi juures asuva talu perenaise kinnitust mööda lasksid Saksa üksuse staabi 12 meest pärast Nõukogude ahelike nähtavale ilmumist end tema õuel ise maha, sest käsk oli viimse meheni vastu pidada.

Suured kaotused said sakslastele osaks ka Väike-Emajõe joonel. Luureandmete puudulikkuse tõttu rajasid Nõukogude väed Roobele silla, millest üle tulnud tankid otsustasid kogu kaitsesüsteemi saatuse. Eesti territooriumil peetud sõjategevuses võitlesid Saksa armee koosseisus vapralt eestlaste väeosad, kes kandsid Narva ja Emajõe rindel lennuväe- ja raskerelvade piisava toetuseta ning korralike luureandmeteta samuti mõttetuid kaotusi.

Strateegilised eesmärgid

Nagu eespool öeldud, kajastas tolleaegne meedia sõda kuni viimase hetkeni eduka lahingutegevusena: vastase elavjõu hiigelkaotuste ja uute relvade kasutuselevõtu tulemusena pidi iga hetk saabuma võit.

Võib-olla peaksid ajaloolased täpsemalt uurima möödunud sõja sotsiaal-majanduslikke põhjusi ja osaliste strateegilisi eesmärke nii Saksamaa kui teiste riikide tolleaegsete huvide seisukohalt. Sõja-aastatel kujundasid ju Eestis avalikku arvamust totalitaarsete režiimide meediaväljaanded.

Nõukogude Liidu tegevusprogramm oli ette näinud relvatoodangu edasist suurendamist ning samal ajal loodeti, et Saksamaa ja Suurbritannia teineteist vastastikku tugevasti nõrgestaksid.

Saksamaa, olles saanud kiirelt enesele Euroopa ressursid ning nähes, kui armetu oli Nõukogude Liidu sõjategevus Soome vastu, otsustas panna oma mobiliseeritud sõjamasina kiirkorras realiseerima «Barbarossa» plaani.

SÕDA

Teise maailmasõja sündmused puudutasid Viljandit vaid kaudselt, kuid nii Vene kui Saksa väeosad püüdsid taganedes võitjale võimalikult palju raskusi valmistada.

• Taganevad Vene hävituspataljonlased süütasid 1941. aasta augustis Eesti Panga hoones asunud posti- ja sidekeskuse ning endise Seasaare kõrtsi.

• Sakslased aga purustasid 1944. aasta sügisel raudteejaama ning süütasid maagümnaasiumi hoone. Suuri purustusi tõi kaasa ka Uue turu juures asunud laskemoonaladude õhkimine.

Allikas: Viljandi muuseum