Südaöö Hüpassaares

Erinevus rikastab. Õrn tupp-villpea võib end kindlalt tunda ka männi mehises embuses.

FOTO: Hans Väre

Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal särab väikese valla mõõtu Kure­soo raba kirdeservas kaks tulukest. Too ülemine, veidi plinkiv ja kullakarva, on muidugi täht. Roheline täpp, mis mustavalt maapinnalt otse Hüpassaare matkaraja kõrval vastu vaatab, tähistab jaanimardikat.

Tellijale

Vanarahvas teab muidugi rääkida ka palju salakavalamast valgusest, mida soos leidub – virvatuledest, mis üritavad inimesi laukasse meelitada. Kui keegi saladuslikke leeke jälitada püüab, põgenevad need tema eest nõiduslikul kombel, kui aga ise nende eest pageda tahad, kargavad nad sulle lausa kandadele, ükskõik kui kiiresti sa ka eest ära ei jookseks.

Mõned ütlevad, et need vilgud on surnud inimeste hinged, kes püüavad elavaid laukasse meelitada, teised teavad neid tähistavat maetud aardeid. Ja kolmandad ajavad asja proosaliselt soogaasi kaela.

Tagasi üles