Südaöö Hüpassaares

Hans Väre
, Sakala peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevus rikastab. Õrn tupp-villpea 
võib end kindlalt tunda ka männi mehises embuses.
Erinevus rikastab. Õrn tupp-villpea võib end kindlalt tunda ka männi mehises embuses. Foto: Hans Väre

Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal särab väikese valla mõõtu Kure­soo raba kirdeservas kaks tulukest. Too ülemine, veidi plinkiv ja kullakarva, on muidugi täht. Roheline täpp, mis mustavalt maapinnalt otse Hüpassaare matkaraja kõrval vastu vaatab, tähistab jaanimardikat.

Vanarahvas teab muidugi rääkida ka palju salakavalamast valgusest, mida soos leidub – virvatuledest, mis üritavad inimesi laukasse meelitada. Kui keegi saladuslikke leeke jälitada püüab, põgenevad need tema eest nõiduslikul kombel, kui aga ise nende eest pageda tahad, kargavad nad sulle lausa kandadele, ükskõik kui kiiresti sa ka eest ära ei jookseks.

Mõned ütlevad, et need vilgud on surnud inimeste hinged, kes püüavad elavaid laukasse meelitada, teised teavad neid tähistavat maetud aardeid. Ja kolmandad ajavad asja proosaliselt soogaasi kaela.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles