Kommentaar. Massipaguluse rist ja viletsus

16. juuli 2015, 0:00 3 min lugemist

Kogu maailm ägab pagulaste ja põgenike tulvade all. ÜRO andmetel oli käesoleva aasta alguseks selliseid inimesi maailmas umbes 60 miljonit. Ainuüksi Süüria sõja eest on põgenenud neli miljonit inimest. ÜRO peasekretär avalikustas ühe veelgi hirmuäratavama numbri: pagulaste hulk maailmas suureneb 43 000 inimese võrra... päevas.

Tellijale

Nende numbrite põhjal tekib küsimus: kui Euroopa Liit räägib vajadusest paigutada ära 40 000 või 60 000 või ükskõik milline teine hulk pagulasi, siis mis saab ülejäänutest? Euroliidu väljakäidud number on ju tegelikult ühe-kahe päeva pagulaste arv, mis situatsiooni väga oluliselt ei paranda. Ametnike kinnitusel hakkab olukord igatahes lähenema katastroofile.

Pagulastega on esijoones hädas need riigid, kus neid elab rohkemal arvul. Maades, kus pagulasi leidub vähem, on nad vaoshoitumad, pole nii agressiivsed ega kujuta endast kohalikele elanikele väga suurt ohtu. Kui aga võõramaalasi koguneb ühte kohta suur hulk, siis hakkavad nad ümbruskonda terroriseerima. Välisajakirjandusest ja viimasel ajal üha enam ka Eesti meediast võib lugeda piisavalt lugusid pagulaste käitumise kohta mitmes riigis, kus nad märatsevad, varastavad, lärmavad, mustavad, röövivad, rüüstavad, peksavad, vägistavad ja nii edasi. Ja need pole üksikjuhtumid, vaid see ongi nende käitumismall.