Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/19/451505t1ha65d.jpg)
Kogu maailm ägab pagulaste ja põgenike tulvade all. ÜRO andmetel oli käesoleva aasta alguseks selliseid inimesi maailmas umbes 60 miljonit. Ainuüksi Süüria sõja eest on põgenenud neli miljonit inimest. ÜRO peasekretär avalikustas ühe veelgi hirmuäratavama numbri: pagulaste hulk maailmas suureneb 43 000 inimese võrra... päevas.
Nende numbrite põhjal tekib küsimus: kui Euroopa Liit räägib vajadusest paigutada ära 40 000 või 60 000 või ükskõik milline teine hulk pagulasi, siis mis saab ülejäänutest? Euroliidu väljakäidud number on ju tegelikult ühe-kahe päeva pagulaste arv, mis situatsiooni väga oluliselt ei paranda. Ametnike kinnitusel hakkab olukord igatahes lähenema katastroofile.
Pagulastega on esijoones hädas need riigid, kus neid elab rohkemal arvul. Maades, kus pagulasi leidub vähem, on nad vaoshoitumad, pole nii agressiivsed ega kujuta endast kohalikele elanikele väga suurt ohtu. Kui aga võõramaalasi koguneb ühte kohta suur hulk, siis hakkavad nad ümbruskonda terroriseerima. Välisajakirjandusest ja viimasel ajal üha enam ka Eesti meediast võib lugeda piisavalt lugusid pagulaste käitumise kohta mitmes riigis, kus nad märatsevad, varastavad, lärmavad, mustavad, röövivad, rüüstavad, peksavad, vägistavad ja nii edasi. Ja need pole üksikjuhtumid, vaid see ongi nende käitumismall.
Kuigi meil räägitakse pagulastest peaaegu ainult seoses Euroopa Liidu riikidega ja jääb mulje, et mujal pagulasi polegi, siis väljaspool seda organisatsiooni on see probleem sama tõsine. Toon vaid mõne näite.
Aafrika ja Lähis-Ida riikide pagulaste kõrval on tunduvalt vähem juttu olnud nendest inimestest, kes vajavad ehk hoopis rohkemgi mõistmist ja kaitset. Näiteks ukrainlased, kes tõepoolest pärinevad riigist, kus käib reaalne sõjategevus. Hätta sattunud ukrainlased siirduvad eeskätt naaberriikidesse, enamasti Venemaale ja Valgevenesse.
Kui Venemaale jõudnud ukrainlastest kirjutatakse meedias enam-vähem positiivses võtmes – kuigi mitte alati –, on Valgevene kõvasti hädas separatistide kontrolli all olevatest piirkondadest pärit põgenikega. Seda hoolimata asjaolust, et nii venelastel, ukrainlastel kui valgevenelastel on idaslaavi rahvastena sarnane ajaloo- ja kultuuritaust.
Valgevenesse on viimase paari aasta jooksul pagenud juba üle 100 000 Ukraina inimese, nii ukrainlasi kui venelasi, kuid alles nüüd on Valgevene võimud hakanud avameelselt probleemidest rääkima. Ukrainast pärit inimestele heidetakse ette kehva haridustaset, seadustele sülitamist, kuritegevust ja tööturu solkimist. Kui algul rõõmustati Ukraina kodanike saabumise üle, siis nüüd räägitakse üha avalikumalt, et ukrainlased on muutunud Valgevenele tõsiseks koormaks.
Eelnenud jutust võib tuletada retoorilise küsimuse: kui Valgevene ei saa hakkama isegi oma sugulasrahvaga, kuidas saab siis nõuda suvaliselt Euroopa riigilt mõistvat suhtumist neegritesse või araablastesse? Peaks saama reegliks, et pagulaste riiki lubamise osas kõigepealt mõeldaks ja alles siis tegutsetaks. Valgevene tegi vastupidi ja vintskleb nüüd probleemide kütkeis.
Järgmine näide on hoopis teisest maailma otsast. Ehkki Austraalia jääb Eestist väga kaugele, võiks seal juurutatud põhimõtteid meilgi rakendada. Juba 15 aastat kehtib Austraalias selline süsteem, et need, kes sõidavad Austraaliasse viisata ja soovivad seal saada pagulase staatust, saadetakse kõigepealt illegaalsete immigrantide keskustesse ehk sisuliselt vanglatesse, mis asuvad väikeriikides naabersaartel, näiteks Naurus ja Paapua Uus-Guineas. Seejärel hakatakse alles otsustama, mida nende inimestega peale hakata.
Lisaks sellele, et Austraaliasse jõudnud paadipõgenikele ei pakuta euroelamist ega mingeid mugavusi – vastupidiselt Euroopa Liidule, kus on siht eelistada võõramaalasi kohalike inimeste arvel –, teatas Austraalia endine peaminister Kevin Rudd ülemöödunud aastal, et ükski paadipõgenik enam pagulase staatust ei saa. Nii püütaksegi põgenikud jätta elama Okeaania väikeriikidesse, kes saavad selle eest Austraalialt suurt rahalist hüvitist.
On kuulda arvamusi, et pagulastega tegelgu esijoones need riigid, kes oma koloniaalpoliitikaga on sellisele olukorrale juba aastakümnete või sajandite eest otseselt või kaudselt aluse pannud. Peaaegu kõik Aafrika ja Aasia riigid on kunagi olnud mõne Euroopa riigi kolooniad ning just see on põhjus, miks näiteks Prantsusmaal või Suurbritannias on nõnda palju võõramaalasi. Need riigid ei saa põhimõtteliselt keelduda oma kunagistest asumaadest pärit inimeste vastuvõtmisest. Aga mis puutuvad siia teised riigid?