Minister hoidus haiglas käies targu suurtest sõnadest

Tervise- ja tööminister Rannar Vassiljevi sõnul pole riigil kavas maakondlikke üldhaiglaid suurte kliinikumidega vägisi ühendada. Küll aga peab ta meditsiini arenemist ja rahvastiku hõrenemist arvestades vältimatuks, et nende koostöö tiheneb veelgi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teisipäeval Viljandis käinud tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev tunnistas nagu mitu tema eelkäijat, et siinne haiglahoone on oma aja ära elanud ning ravitingimuste ajakohastamiseks tuleb midagi ette võtta. Samas hoidus ta uut maja lubamast.

Rannar Vassiljev, mida te Viljandi haiglas tegite ja millest siinsete juhtidega rääkisite?

Ennekõike oli see tutvumis­visiit. Viljandi haigla pole päris tavaline üldhaigla, sest siin pakutakse muu hulgas selliseid teenuseid, millel on laiem, vaat et üle-eestiline kandepind. Pean silmas eeskätt psühhiaatriat ja mõnuainetest sõltuvuses olevate inimeste ravi.

Aga mis seal salata: põhiteema oli ikkagi haigla peahoone olukord.

Poliitikud on aastate jooksul andnud Sakalale põhjust uue haigla teemal kirjutada üsna erisuguseid uudiseid. Oleme rääkinud sellest, kuidas kohe -varsti läheb ehituseks. Siis jälle sellest, kuidas seis püsib segane. Tagatipuks pole puudunud needki vihjed, mis soovitavad sellest majast suu puhtaks pühkida. Mida teie lubate?

Kõik need stsenaariumid, mida te nimetasite, on teoreetiliselt aktuaalsed ka praegu. Esimene variant on ehitada uus maja, teine rekonstrueerida praegune hoone ning kolmas tegelda üldjoontes praeguse olukorra säilitamisega.

Mis puudutab esimest kaht varianti, siis rahasummad, mis nendest arvutustest läbi jooksevad, on nii suured, et nende üle ei saa üks minister kuidagi otsustada. See on teema, millele peab tulema kogu valitsuse heakskiit. Seega ei saaks ma täna siin teiega vesteldes ka kõige parema tahtmise juures kiiret lahendust lubada.

Kuigi tervishoiuvaldkonna raha moodustab riigieelarvest üsna suure osa, on sellisteks ühekordseteks investeeringuteks piiratud hulk vahendeid.

Aga see ei muuda olematuks tõsiasja, et Viljandi haigla olukord on kesine. Esiteks ei vasta maja avalikule hoonele kehtivatele nõuetele ning amortiseerub üsna kiiresti. Probleemina ei saa alahinnata ka halba ruumiplaani.

Mina pean vajalikuks esmalt ühe stsenaariumi väljavalimist ning sellele pühendumist. Alles siis, kui see on põhjalikult läbi töötatud, saab teema valitsuses lauale panna. Ministeerium ja haigla peavad selle nimel tihedat koostööd tegema ja seda me täna teineteisele ka kinnitasime.

Millist eelnimetatud kolmest variandist teie isiklikult oma praeguste teadmistega kõige mõistlikumaks peate?

Kõigepealt tuleb otsustada, kas targem oleks ehitada päris uus maja või hakata vana rekonstrueerima. Kui valik on tehtud, saab seda hakata praeguse olukorra vastu kaaluma. Pikemalt analüüsimatagi on selge, et praeguse lahenduse säilitamine nii, et kõik vastaks tänapäeva nõuetele, tahab päris palju raha saada.

Jätame nüüd majakarbi kõrvale ja räägime Viljandi haigla tulevikust laiemalt. Hirmud on selle pärast pikalt püsinud, sest meditsiin läheb päev-päevalt kallimaks ja keerulisemaks ning kipub seetõttu koonduma suurtesse kliinikumidesse. Millist rolli teie näete kümne aasta pärast maakondlikel üldhaiglatel?

Eesti üldhaiglad on üpris erinevad nii suuruselt kui funktsioonidelt. Nagu ma juba algul ütlesin, on Viljandis lisaülesanded, mis on loonud teatud sünergia eri haiglatüüpidest.

Üldhaiglate tulevik on pikema arutelu küsimus. Aga seda ma küll ette ei kujuta, et kogu ravi koonduks kahte keskusesse. Eestis elab küll ainult 1,3 miljonit inimest, aga nad asuvad võrdlemisi laial maalapil.

Seda, et eriarstid maakonnast päris ära kaovad, keegi ilmselt ei kardagi. Küll aga seda, et nad ei saa siin peale diagnoosimise suurt midagi teha. Loomulikult me ei räägi elundite siirdamisest, aga inimestel on hirm isegi selle ees, et ühel päeval tuleb lihtsama luumurru parandamiseks Tartusse sõita.

See, millisel tasemel meditsiiniabi kohapeal osutatakse, sõltub sellest, kui palju inimesi piirkonnas elab. Arstid saavad hästi töötada seal, kus neil on piisavalt tegevust. See küsimus kummitab paljusid Eesti piirkondi veel pikka aega. Aga seda, et keegi hakkaks sihilikult mingeid funktsioone ära viima, küll plaanis pole.

Kas ma saan õigesti aru, et riik laseb üldhaiglatel minna evolutsioonilist teed? Kui leidub hea arst, kes tahab perega väikelinna kolida, saab seal ka tema erialal paremat teenust pakkuda. Kui aga spetsialisti pole, ei tule ka teenust.

Ideaalis see nii olla ei tohiks, aga kahjuks praktikas on. Midagi pole teha: meil on igal pool puudu nii arstidest kui õdedest ning eriti valusalt annab see tunda väljaspool Tallinna ja Tartut. Sellepärast ongi väikeste üldhaiglate ja suurte regionaalhaiglate koostöö väga teretulnud.

Millises vormis see koostöö teie meelest peaks olema? Kui Viljandi haigla on seni püsinud eraldiseisva sihtasutusena, siis näiteks Võru haigla aktsiate kontrollpakk läks mullu Tartu ülikooli kliinikumi kätte.

Kui leidub asutusi, kus peetakse õigeks niinimetatud võrgustumist ellu viia omandit muutes, ei tohiks sellele kätt ette panna. Samas pole see ainuvõimalik lahendus. Tegusat ravivõrku saab pidada ka teises vormis, kui seda on ühine juriidiline isik. Viljandi haiglal on Tartu ülikooli kliinikumiga koostöölepe, nagu ka mõnel põhjapoolsel raviasutusel Põhja-Eesti regionaalhaiglaga. Minu teada toimib selline koostöö üsna hästi. Kui kaks poolt ei taha kokku minna, oleks keeruline neid sunniviisil ühendada.