Hobimesinik teeb katseid

Aleksander Kilk on olnud pikka aega Eesti mesinike liidu eestvedaja ja juhatuse esimees.


2005. aastal valiti ta aasta mesinikuks. Tunnustuse pälvis Kilk ka seetõttu, et suutis käivitada Eesti riikliku mesindusprogrammi, mida toetab ka Euroopa Liit. 64-aastane Aleksander Kilk töötab Tallinna tehnikaülikoolis elektrotehnika ja elektrimasinate õppejõuna. Tema doktoritöö käsitles elektrimasinaid, mida saaks kasutada tuulejaamades elektri tootmiseks ja hoonete kütmiseks.

Kilgi mesila on sünnikodus Viljandimaal Karksi vallas. Mesilastega hakkas ta tegelema siis, kui onu kinkis talle kümnendaks sünnipäevaks mesilaspere. «Algul oli onu mõistagi põhitegija, kuna mina kiibitsesin kõrval ja andsin lõõtsast mesilaste rahustamiseks suitsu,» meenutab ta.

«Olen Tuhalaane lähistel Liivakul üles kasvanud ning Tuhalaanes ja Karksi-Nuias koolis käinud. Ema elab seniajani seal. Liivakul on 40 tootmispere kõrval ka sellised, mida nimetan uudishimuperedeks,» räägib Kilk.

Viimati mainitutega on mesinik teinud mitmesuguseid eksperimente: võrrelnud mesilastõuge ja tarutüüpe ning katsetanud tehnoloogilisi võtteid ja talvitumist. Ühtlasi on ta uurinud, kuidas vältida sülemlemist ning teha bioloogilist varroatoosiravi.

«Olen katsunud kasutada varakevadel tarudes elekterkütet,» jutustab ta. «Mõõduka kütmise korral jääb mesilastele mulje, et kevad on ligidal. Pere hakkab kiiremini arenema ja saab tugevamaks. Kui korjeolud on head, annab tugev pere rohkesti mett. Seevastu külma ja vinduva kevade korral võib saada hoopis kahju, sest korjet ei ole ja mesilased kipuvad sülemlema. Varane ergutamine on kahe otsaga asi.»

Tagasi üles