Eesti mesinike liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk ütleb, et tänavune meesaak oli mullusest mõnevõrra suurem, aga hinnalangust ta siiski ette ei näe.
Kuum suvi oli mesilastele meeltmööda
13. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander Kilk tõdeb, et suvine palavus, mis inimestele tegi liiga, oli mesilastele meelepärane. Ta meenutab, et varakevadel polnud lähteplatvorm sugugi hea. Talv oli olnud pikk ja raske, mistõttu Eestis hukkus 15—20 protsenti mesilasperesid ehk üle kahe korra rohkem kui tavaliselt. Mõnest mesilast hävis koguni 80 protsenti.
Ka kevade algus vindus, aga mai algusest hakkasid pered arenema ja muutusid tugevaks. Need mesilad, kus oli suudetud vältida sülemlemist, korjasid kuumal ajal ohtralt mett ning saak tuli väga hea.
Kilgi sõnul oli eriti edukas aasta Viljandimaa mesinikel. «Siin on enamasti sügava põhjaga mullad, sestap ei teinud põud liiga,» põhjendab mesinike liidu juht.
Hinnalangust ei tule
Ehkki mett saadi mullusest rohkem, Aleksander Kilk hinnalangust ette ei näe. «Usun, et hind on jõudnud tasakaalupunkti,» nendib ta. «Tavaliselt on see alanenud augustis ja septembris, kui turul on enim müüjaid ning ostminegi on elavaim. Just sel ajal kipub mõni väikemesinik müüma linnumagusat kiiresti ja odavalt ning lööb hinna alla. Tänavu nõnda ei tehtud.»
Kilgi tähelepanekut mööda on masu ajal mee nõudlus koguni suurenenud. «Tundub, et kodumaist tervislikku kraami osatakse järjest rohkem hinnata. Isegi kui raha napib, kulutatakse mingi osa sellele.»
Mesinike liidu juht arvab, et inimesed soovivad püsida terved: ravi eest tuleks ju hoopis rohkem maksta. Isegi suure töötusega Ida-Virumaal on mee hind tema jutu järgi kõrge ja nõudlus suur.
Aleksander Kilgi meelest valitseb meie meeturul tasakaal. «Tootmise maht on siinse turu jaoks optimaalne. Eesti mett ostavad enamasti kohalikud tarbijad. Ekspordiks läheb kõigest mõni tonn.»
Nagu ta ütleb, pole seegi sihipärane: turistid ostavad pisut ja mesinikud ise viivad ehk veidi Soome. «Kui suudaksime toota rohkem ja odavamalt, võiksime üritada ka mujale eksportida. Paraku on mee maailmaturu kilohind vaid 1,5—2 eurot ning odavalt toota oleks Eestis keeruline.»
Eelista kodumaist
Aleksander Kilk kinnitab, et umbes 70 protsenti linnumagusat ostetakse Eestis otse mesinikult, sest inimesed tahavad usaldusväärset ja head mett. Kui kellelgi on ühe mesiniku kraamiga hea kogemus, usaldab ta teda. Igaüks leiab selle, mis talle maitseb.
«Mett on sõltuvalt korjealal kasvavatest taimedest mitme maitsega. Mulle on mokkamööda võilillemesi, aga mõnele teisele ei meeldi see jälle üldse: olevat liiga vänge,» arutleb Kilk.
Ta nendib, et Euroopas vabalt liikuvate kaupade tõttu importmeele kätt ette ei pane. Tarbijal soovitab ta meeles pidada, et kodumaine kraam on värskem, aktiivsem ja kvaliteetsem. Bioenergeetikudki kinnitavad, et organismile on sobivaim meie elukoha lähedal kasvavatelt taimedelt kogutu.
«Importmee osa on tõtt-öelda suhteliselt väike. Eestis on aastane toodang umbes 1000 tonni. Väljast toodut ostetakse aastas ligikaudu 150 tonni. Et importkaupa müüakse suurtes kaubanduskettides, on see rohkem nähtaval,» arutleb mesinik.
Küsitlustest on selgunud, et ligemale 85 protsenti inimesi eelistab Eesti mett. Kõigest üks protsent on öelnud end soosivat importkraami. «Sissetoodu eelistajad on põhjendanud oma valikut eelkõige ahvatleva pakendiga,» selgitab Kilk.
Odav importmesi on üldjuhul kehva kvaliteediga
Aleksander Kilk tõdeb, et kui välja arvata Ungarist tulev akaatsiamesi, Uus-Meremaa manukamesi ning veel mõni huvitav ja haruldane liik, imporditakse sageli odavat segamett, mida pakutakse Maximas, Säästumarketis ja muudes ketikauplustes.
Purgilt võib enamasti lugeda, et see on maailma eri paikadest kokku ostetud, sulatatud ja segatud. Enamik importkraami tuleb kaugetest maadest. Suurim eksportija on Argentina, järgnevad Hiina ja Mehhiko.
Seal linnumagus kogutakse ning pannakse tünnidega suurtesse ladudesse hoiule. Kui turg on loid, seisab kaup mitu aastat ja selle väärt bioaktiivsed omadused järjest nõrgenevad. «Euroopa Liitu jõudes on mesi juba keskpärane või isegi kesine. Mingitele kvaliteedinõuetele peab see vastama, kuid tuleb ette ka patustamist,» nendib Kilk.
Mesinike liidu juhi jutu järgi on see organisatsioon juba aastaid teinud mee kontrollanalüüse ning tõdenud, et Eesti oma on tunduvalt parem. Juhtub sedagi, et importkaup on suisa kehv.
«Kaks aastat tagasi leidsime Ungarist toodud partiis, et üks kvaliteedinäitaja, hüdroksümetüülfurfuraal ehk HMF, mis näitab vananemist või ülekuumutamist, oli lubatust kuus korda suurem,» meenutab ta.
Nimetatud kauba laskis tarbijakaitse müügilt korjata ja Eestis hiiremürke valmistav firma kasutas seda hiljem oma toodetes magusainena.
Tolmeldamine toob kasu
Aleksander Kilk rõhutab, et siinsetest mesilastest tõuseb taimede tolmeldamise kaudu kasu ka meie põllumajandusele ja loodusele. «Tolmeldamise tõttu suureneb põllukultuuride saak tunduvalt, mistõttu mesilastest sündiv kaudne kasu on mee hinnast ligemale kümme korda suurem,» räägib ta. «Ameerika Ühendriikides öeldakse, et iga kolmas suutäis on toodetud mesilaste abil.»
Kilk tuletab meelde, et 2006. aastal tekkis USA-s mesilaste kollapsi probleem. Pered hakkasid hävima, sest mesilased ei pöördunud lennult tagasi. Seda teemat peeti nii oluliseks, et arutati senatis ning asja uurimiseks moodustati komisjon.
Ta on mures, et Eestis tehakse mesilastele mõnikord häda taimekaitsetöödega, eriti rapsipõldudel. «Enamik põllumehi siiski arvestab mesilastega. Paraku leidub neidki, kes ei mõista, et mesilaste tolmeldamine suurendab ka tema põllul rapsiterasid ja õlisaaki 10—15 protsenti.»
MESI
Mesilased koguvad mett endile talvesöödaks. Osa varutut jätavad nad noore põlvkonna tarvis varakevadeks, kui nektarit koguda ei ole veel võimalik.
• Inimesed kasutavad mett toiduks ja ravimiks.
• Mesi sisaldab rohkelt organismile kasulikke aineid, sealhulgas looduslikke suhkruid, mineraale, vitamiine, aminohappeid ja antioksüdante.
Allikas: Vikipeedia