Suhtumine pagulastesse on meie endi teha

Foto: Toomas Huik / Postimees

ÜHINE EUROOPA pagulaspoliitika on vaieldamatult enim kirgi ja vaidlusi tekitanud teema alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Iseenesest on see hea – märk sellest, et otsuseid ei tehta inimeste selja taga, vaid kogu protsess koos selle ümber käiva aruteluga on avalik. Selles arutelus vajavad aga selgitamist mõned küsimused, millele püüan oma  artiklis täpsemalt vastata.

Hiljuti Brüsselis asetleidnud Euroopa Ülemkogul jõuti järeldusele, et riigid võtavad pagulasi vastu vabatahtlikkuse alusel. Meie oleme välja öelnud, et Eesti eelistus on võtta pagulasi vastu kooskõlas riigi rahvaarvu ja majanduse võimekusega, mis teeks meie osaks kuni 200 rahvusvahelist kaitset vajavat sõjapõgenikku kahe aasta jooksul. Need oleksid inimesed, kes tõepoolest vajavad kaitset, sest olukord nende koduriigis ei võimalda sinna tagasi pöörduda.

Kui kõrvutame võimalikku 200 pagulast sellega, et igal aastal asub Eestisse lühemaks või pikemaks ajaks elama üle 6000 välismaalase*, tundub meie pakutud panus sõjapõgenike ja teiste pagulaste abistamiseks mõistlik. Seda on mahus, millega oleme suutelised toime tulema.