Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/17/5275113t1h82b2.jpg)
/nginx/o/2015/07/07/4256597t1h5749.jpg)
ÜHINE EUROOPA pagulaspoliitika on vaieldamatult enim kirgi ja vaidlusi tekitanud teema alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Iseenesest on see hea – märk sellest, et otsuseid ei tehta inimeste selja taga, vaid kogu protsess koos selle ümber käiva aruteluga on avalik. Selles arutelus vajavad aga selgitamist mõned küsimused, millele püüan oma artiklis täpsemalt vastata.
Hiljuti Brüsselis asetleidnud Euroopa Ülemkogul jõuti järeldusele, et riigid võtavad pagulasi vastu vabatahtlikkuse alusel. Meie oleme välja öelnud, et Eesti eelistus on võtta pagulasi vastu kooskõlas riigi rahvaarvu ja majanduse võimekusega, mis teeks meie osaks kuni 200 rahvusvahelist kaitset vajavat sõjapõgenikku kahe aasta jooksul. Need oleksid inimesed, kes tõepoolest vajavad kaitset, sest olukord nende koduriigis ei võimalda sinna tagasi pöörduda.