Mees lammutas oma istumise alt kõrget korstnat

Kolmapäeval ja neljapäeval Viljandi Põhja puiestee katlamaja korstna otsas tegutsenud Aleksei Bezljudov on oma sõnul samalaadseid tellimusi täitnud varemgi ning see töö pole kaugeltki kõige keerulisem. Foto: Rannar Raba / Sakala

Kolmapäeval ja neljapäeval võis Viljandis Paalalinnas näha tavatut vaatepilti: Põhja ja Valuoja puiestee vahelise kvartali keskel istus vana katlamaja 30 meetri kõrguse korstna otsas töömees ning klohmis haamriga selle servast telliseid alla.

Põhja puiestee 6a paiknevas katlamajas lõpetati ümbruskondsete korterelamute kütmine juba paari kümnendi eest. Pärast seda on seal remonditud autosid, võetud vastu taarat ja müüdud vanavara. Ehkki hoone juurde kuuluvast punasest korstnast pole juba ammu nähtud suitsupahvakaid tõusmas, on see algsel kujul Paalalinna siluetis püsinud.

Ülemine ots

Mõni aasta tagasi märkasid selle kandi elanikud, et korsten laguneb suure hooga. Terasema pilguga naabrite tähelepanekute kohaselt kippus see ülemisest otsast suisa pooleks minema.

Kinnistu omanikfirma Adelan KVH juhatuse liige Aleksandr Kolodi ütles, et praegu käsil olevad tööd vältavad veel paar päeva. Korstna lagunenud osa võetakse maha ja ülemine ots konserveeritakse tsemendiseguga. Lisaks paigaldatakse uus piksevarras.

Kõrgel taeva all haamrit vibutanud Aleksei Bezljudov rääkis, et on seda laadi tellimusi täitnud varemgi ning tal on ka selleks tarvilik tööstusalpinismi litsents. Ehkki kõnealune korsten oli tipust tugevalt lagunenud, ei ole see tema sõnul kaugeltki kõige ohtlikum objekt, millega ta tegelema on pidanud. Näiteks olevat märksa hullemas seisukorras olnud Viljandi kesklinnas asuva aktsiaseltsi Mivar-Viva korsten, mis aastaid tagasi tema kaasabil maha võeti.

Turvatud köitega

Küsimusele, kas mitmekümne meetri kõrgusel enda istumise alt ehitist lammutada pole ohtlik, vastas Aleksei Bezljudov naljatledes, et lõppude lõpuks on ka tänavat ületada ohtlik. «Igal juhul ei läinud ma sinna plaaniga alla lennata,» lisas ta ning tutvustas lahkelt turvaköisi, mis peaksid tema allapudenemise välistama.

Korstna tippu pääses lammutaja mööda selle sisemuses olevaid metallist astmeid. Mehe sõnul on need allpool endiselt tugevad ja hästi kinnitatud, kuid üleval, kus muutlikud ilmaolud on korstnat kõige enam lagundanud, kipuvad ka need logisema.

Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töökeskkonna järelevalve alal Apo Oja, kellel Sakala palus fotode põhjal selle lammutamise juures kasutatavaid meetodeid hinnata, täheldas samuti, et töötaja kasutab kaitsevahendeid. Samas ei julgenud ta lõplikult kinnitada, et kõik vastab nõuetele, sest turvavahendid on kinnitatud sama ehitise külge, mida lammutatakse.

«Lammutamise käigus võib muutuda suurem osa kui üks ring telliseid ebastabiilseks ja nii satuks töötaja ikkagi ohtu. Eelkõige tuleks hoolitseda selle eest, et kukkumiskaitsevahendid ei oleks kinnitatud lammutatava objekti külge ega oleks mõjutatud objekti stabiilsusest. Kui seda pole võimalik tagada, tuleks kasutada abitehnikat,» selgitas Oja.

Oja lubas, et reedel käib tööinspektsiooni inspektor korstna juurest läbi ning teeb tööde käiguga lähemalt tutvust.

1960. ja 1970. aastatel, mil Paalalinna eramukvartalite kõrvale asuti ehitama korter­elamuid, pandi nende tarvis püsti kaks kaugkütte katlamaja. Üks neist asus praeguse Maksimarketi ligiduses niinimetatud hruštšovkade külje all ja teine linna kaugemas servas Kauge tänava

ääres. Omaette katlamaja oli ka Paalalinna koolil. Kõik need said uue otstarbe, kui linna hakati 1990. aastate algul kütma kahest katlamajast, Männimäelt ja Jämejalalt.