Ugala näitleja Janek Vadi, kes meelsasti mängib nii lastelavastustes kui naudib negatiivsete karakterite kehastamist, tõdeb, et päriselus eelistab ta jääda vaatleja ja kuulaja rolli.
Mõtlik hing ihkab mängida kurjameid
9. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soov näitlejaks saada tekkis Janek Vadil keskkoolis, mil ta koos klassikaaslastega kandis ette mitmesuguseid kavasid. Kultuurikolledži uks jäi tema ees esimesel katsel siiski suletuks.
Sõjaväkke mineku mõte noormeest ei ahvatlenud ning et enamikus kõrgkoolides oli vastuvõtt lõppenud, viis ta oma dokumendid tehnikaülikooli energeetikateaduskonda elektriajamite ja jõuelektroonika erialale.
Sisseastumisvestlusel pani noormees mängu kogu näitlejameisterlikkuse ning veenis, et sugulaste eeskujul tahab temagi hirmsasti energeetikuks saada. Koolipürgija ei ajanud udu: tema isa, onu ja tädi töötasid tõepoolest sellel alal.
Uus katse kultuurikolledžisse pääseda päädis soovitud tulemusega ning 1999. aasta sügisel sai Janek Vadist näitlejatudeng Kalju Komissarovi kursusel.
«Sisemine tunne ütles, et saan sisse. Mulle meeldis Koma energia, mida ta tudengitesse süstis,» meenutab ta.
Ida-Virumaa poisil oli teatrikoolis eesti keelega omajagu raskusi. «Kord pidime lavakõne tunnis luuletust esitama. Ma valisin Sergei Jessenini luuletuse ja lugesin: «Tuuuled-tuuuled, oo lund toooge, tuuuled...» Kogu kursus naeris, aga ma ei saanud üldse aru, mida nad naeravad. Mul läks oma pool aastat aega, enne kui hakkasin mõikama, et ahaa, teine ja kolmas välde,» jutustab näitleja.
Pärast kultuurikolledži lõpetamist oli Janek Vadi mõnda aega vabakutseline. Sel raskel perioodil pidi ta iseenese mänedžerina endale rakendust otsima. Nii sai ta käe valgeks muusikalis ning nuusutada nukunäitleja ametit. Viimaks kutsus Peeter Tammearu ta Ugala «Suvesse» Arnot mängima ja pärast seda ta Viljandi teatrisse palgale jäigi.
Paneb mõtlema ja naerma
Janek Vadi tunnistab, et talle meeldib vaatajat nii mõtlema panna kui naerma ajada ning klounindus on talle alati südamelähedane olnud. Kooli ajal seadsid teatritudengid kokku pooletunnise klounide kava, mida esitasid tänaval, käisid koguni Riias hansapäevadel Viljandit esindamas ja naerutasid Ugalas lapsi jõululooga «Ka klounidel on jõulud».
Seevastu tavaelus ei ole Janek Vadi see, kes seltskonnas istuks ringi keskele anekdoote vestma. «Jah, ma tean, et see on vastuoluline, kuid tähelepanu mulle ei meeldi,» selgitab ta.
Meelisrollidest rääkides tõdeb Janek Vadi, et talle pakub põnevust mängida negatiivseid tegelasi, ja meenutab kahjutundega, et sai kooli lõpul välja tulnud «Faustis» Mefistofelest mängida napid korrad. «See oli väga liikuv ja ekspressiivne tükk. Etendused algasid hilisõhtul, mis sobis õhustikuga väga hästi. Seda oli mõnus teha,» kirjeldab ta.
Eredalt mäletab ta samuti teatrikooli ajal mängitud katkendeid «Cyrano de Bergeracist», kus tema kehastada oli muu hulgas nimiroll.
«Tekst meeldis mulle esimesel lugemisel. Superhea tõlge, nii vaimukas! Seda tahaks küll veel mängida,» hindab näitleja, kellele värsid on südamelähedased.
Esimene sügavam kokkupuude luulega oli keskkoolis, mil noormees valis venelannast ema riiulist lugemiseks Sergei Jessenini ja Vladimir Võssotski raamatuid. «Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margarita» lugesin esimest korda läbi vene keeles. Siis olin veel noor ja rumal ning lappasin neid Moskva-kohti välja,» meenutab ta muiates.
Oma head vene keele oskust sai Janek Vadi kasutada Sofi Oksaneni «Puhastuse» põhjal tehtud kuuldemängus, kus mängis kagebeelast. «Vene keeles võiks veel midagi mängida,» tõdeb ta.
Suur filmiarmastus
Teleekraanil on Janek Vadi vilksanud seriaalides «Kelgukoerad» ja «Ühikarotid» ning saates «Saladused», kuid õnne täispikas mängufilmis kaasa teha pole veel olnud. «Ma kindlasti tahaksin seda, sest see on hoopis teistmoodi kogemus. Mängustiil on palju intiimsem ja napim,» sõnab ta.
Seriaalis mängimine toob kaasa laiemat tuntust ning Janek Vadi loodab, et ehk läheb inimene ka teatrisse vaatama seda näitlejat, kes on teles esinenud. «Pealegi saab mängida näitlejatega, kellega pole varem kokku puutunud,» arutleb ta.
End ekraanilt vaadata on aga Janek Vadi hinnangul päris ränk, sest ta on väga enesekriitiline. «Ma arvan, et iga näitleja on enesekriitiline, sest ta ise ongi enda kõige suurem kriitik,» nendib ta.
Filmide vaatamist naudib Janek Vadi väga. Eriti meeldib talle uuesti vaadata vanu tuttavaid, näiteks «Ristiisa» või «Suurlinna tulesid», kus tegutseb tema suur lemmik Charlie Chaplin. «Esimest korda jälgin lugu, seejärel vaatan näitlejate mängu ning siis mõtlen montaaži peale. Esmavaatamisega ei pruugi kõike tähele panna,» mõtiskleb ta.
Teatrietendused pakuvad samuti naudingut. «Kui mõni näitleja üllatab, on see suur rõõm! Ma olen neli-viis korda käinud vaatamas «Kui küünlad põlevad lõpuni», sest Hannese ja Arvi rollijoonis on ülimalt täpne ja nauditav!» kiidab ta kolleege Kaljujärve ja Mäge.
Hea lavastaja on Janek Vadi hinnangul see, kes usaldab näitlejat ja kelle nutikad märkused käivitavad mängumootori.
«Mulle meeldis, kuidas me suvel Andres Lepikuga «Röövi» tegime. See kujunes kuidagi iseenesest. Lugesime vaikselt, siis proovisime nii ja naa,» kirjeldab ta.
Kuigi mõtted on sinnapoole mõlkunud, ei usu Janek Vadi niipea juhtuvat, et ta ise lavastajatoolile istub. «See on suur vastutus ja ma pole kindel, et saan hakkama,» tõrjub ta. «Keegi on öelnud, et kui on võimalik mitte lavastada, siis ära lavasta. Ju siis ei ole veel vaja.»
Kui lavastajatöö üldse ette võtta, oleks seda Janek Vadi meelest põnev teha väikse trupiga, nii nagu on mittetulundusühingu Kultuuritsehh egiidi all sündinud «Rööv» ja «Kogujad».
Paljud, kes on «Kogujaid» näinud, nendivad, et lugu on ängistav, kuid Homerit kehastav näitleja seda nii ei näe. «Mina võtan seda kui helget lugu. Kas või see, kuidas vennad teineteist ei jäta, kuigi on hukule määratud,» hindab Janek Vadi. Ka päriselus on tal täita vanema venna roll.
Suur teene selles, et lugu sai just niisugune, on lavastaja Taago Tubinal. «Kui ma esimest korda seda teksti lugesin, mõtlesin, et jeerum, mis tekst! Ma ei saanud midagi aru. Aga kui me proove tegema hakkasime, tekitas Taago sõnade taha soojuse ning täiesti omaette maailma.»
Täiesti omaette maailm on ka mittetulundusühing Kultuuritsehh, mille asutamise juures oli Janek Vadi koos Villu Konradi, Rene Liivamäe, Peeter Ora ja Rein Soesooga.
«Tahtsime väikest ust vabadusse, et saaks aeg-ajalt sajaprotsendiliselt teha asju, mis puudutavad kõigepealt ennast ja seejärel teisi. Ning teha neid just sel moel ning seal, siis ja nii kaua, kui meile endile meeldib.»
Kirg on reisimine
Janek Vadi suur kirg on reisimine. «See meeldib mulle kohutavalt!» õhkab ta ning meenutab käike Veneetsiasse ja Pariisi. Lootus on käia ära Kuubal. Viimane retk viis ta koos «Kogujatega» aga ühte unelmate sihtkohta New Yorki avastama selle loo sünnipaika.
Neid sõpru, kellele võib igal ajal loota, on Janek Vadil enda sõnul paar-kolm, kuid inimesed enamasti talle meeldivad. Huvitavateks inimesteks hindab ta need, kellel on oma saladus; kes ei ammenda end esimese kümne minutiga ning kellega on huvitav rääkida. «Mulle meeldivad vanemad inimesed, nendega on kuidagi huvitavam. Tahaks juba ise ka vanemaks härraks saada!»
ARVAMUSED
Andres Lepik,
sõber
Juba see, et pean Janekit heaks sõbraks, peaks ise palju rääkima. Sõbrasuhted tekivad kuidagi iseenesest. Meil on nad tekkinud nii tööd tehes kui koos lugematuid tunde igasuguseid filme vaadates.
Mind võlub, et Janek on täpne ja viitsib minna sügavuti. Mis tähendab, et ta ei karda laval kole või loll välja näha. See on julgus, millest paljudel headel kolleegidel vajaka kipub jääma. Ning üks tähtis asi veel: ta on «näljane» näitleja, ta tahab teha.
Heigo Teder,
kursusekaaslane
Ma arvan, et Janekil on suur saladus: võib arvata, et tegemist on siniverelise baltisaksa põlisaadlikuga, kes eestipärase kaitsva nime taha peitudes on ennast Ugala paremate, loominguliselt säravate näitlejaisiksuste ridadesse smugeldanud.
Elegants, mis teda saadab ükskõik millises situatsioonis, olgu siis öösel teatripansionaadi katlamajas puid ahju ladudes või teatripäeval auväärsete diivadega valssi keerutades, on siiras ja lihtne. Samal ajal on ta kuninglikult kõrk ja enesekindel — omadused, mis meile, lihtsurelikele, jäävad kättesaamatuks.
Nõtke ja usaldusväärse partnerina, kelle silmis põleb kirglik kuratlik tuluke ja kes võib ootamatult üllatada poisiliku krutski või härrasmeheliku žestiga, on Janek nauditav igas rollis. Näitleja, kellel on saladus, on põnev ja köitev.
Huviga jään ootama, millal Janek asub realiseerima oma väejuhi oskusi ja võtab endale lavastajarolli. Ebaõnnestumisi see mees endale ei luba!
Kadri Lepp,
kolleeg
Janekil on süda õige koha peal, ta on hea inimene, väga hoidev ja abivalmis, kuid igaühel oma hinge pugeda ei lase. Enda suhtes on ta vist kriitilisem ja karmim, kui pealtnäha paistab. Ta armastab Itaaliat, selle keelt ja temperamenti ning on ise ka natuke itaallane: temas on sellist laia joont, sarmi ja elegantsi.
Tanel Ingi,
kolleeg
Janek on viimastel aastatel laval palju enesekindlamaks muutunud. Partnerlus temaga «Kogujates» oli väga huvitav, teineteise tajumine kasvas iga etendusega.
Sõbrana on ta väga südamlik ja soe. Mõnikord väljaspool lava tuleb tal ette nukra unistava klouni ilme ja silmisse sigineb kurbusega segatud soojus. Silmist paistab ta heasoovlikkus kaugele ära. Mõnikord on ta ka natuke liiga rahulik, oma sisemises tempos ja kuskil ära. Teinekord oleks päris huvitav teada, kus ta mõtetega uitab. Eks siis pea ta jälle maa peale tagasi tooma.
Taavi Tõnisson,
kursusekaaslane
Minu arvamist mööda on Janek asjalik inimene, ikka kahe jalaga maa peal. Hea, sõpradele truu ja usaldusväärne. Räägib sellest, mida teab; mida ei tea, ei räägi. Ei uduta, ka proovisituatsioonis. Ütleb otse ja vahel karmilt, aga kellelegi ülekohtuselt liiga ei tee. Õppimise ajal oli Janek ikka üks esimestest, kes asjale pihta sai. Usun, et ta ei ole pealiskaudne ega tee midagi möödaminnes.