Kiä tuu iks umma handa nõst, kui esi ei nõstaq*

Ivari Padar Foto: Jaanus Lensment / Postimees

​KUI VAADATA, milline on Eesti Vabariigi ajaloos olnud põllumeeste esindatus poliitikas, siis näeme teatud loogilist seaduspära. Mida suurem on rahvastikus olnud põllumeeste osa, seda arvukamalt ja mõjukamalt on nad Toompeal tegutsenud. Ning mida väiksem on see kogukond, seda vähem pühendub erakonnapoliitika maaelule ja põllumajandusele.

Enne Teist maailmasõda andsid Eesti poliitikas tooni just põllumeeste parteid. Ka taasiseseisvuse algusaegadel, mil põllumajanduses hõivatute arv ulatus veel 20 protsendi lähedale, lõi poliitikas kaasa mitu maaerakonda. Oma jälje meie poliitmaastikule on teiste seas jätnud Maarahvaerakond, Maa-Keskerakond, Talurahvaerakond ja Põllumeeste Kogu.

Täna, kui põllumajandusega teenib oma igapäevast leiba vaid kaks-kolm protsenti kõigist töötegijaist, ei ole meie poliitväljal ühtegi erakonda, kes saaks ennast kitsalt maaerakonnaks nimetada. Õnneks leidub igas parlamendierakonnas maaelu ja põllumajandust tundvaid inimesi, kes sellele ka keskenduvad. Nende inimeste positsioonist oma erakonnas sõltub tihtilugu see, kui tõsiselt maaelu küsimusi erakonnas käsitletakse.