:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2015/06/26/4218889t1h1dae.jpg)
Vanasõnad ja kõiksugu muud rahvatarkused on eestlastega alati kaasas käinud. Olgu kibe tõdemus või tuju tõstev ääremärkus – pähe kulunud fraasi kuuldes noogutatakse ikka mõistvalt peaga.
Loe ja naera: teadlased annavad Eesti vanasõnadele oma tõlgenduse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldiselt tundub, et saame neist arhailistest mõttejuppidest kõik kenasti ühtemoodi aru. Mis juhtub aga siis, kui anda vanasõnad lahtiseletamiseks tänapäeva helgematele peadele, kindlamatele kätele ja hoogsamatele pintsliviibutajatele? Siin on tulemus: neli inimest, igaühel viis vabalt valitud vanasõna ja kaks lehekülge sula tarkust. Ammutage!
NIKOLAI LAANETU,
/nginx/o/2015/06/26/4218863t1h9467.jpg)
bioloog
«Hundid söönud, lambad terved.»
Hunt sööb lammast hea meelega. Ta toitub üldse sellest, mida murda jõuab. Ja kui hundid juba peale lendavad, siis lambad enam terveks ei jää. Nood pääsevad eluga vaid sel juhul, kui hundil on juba kõht täis. Ent kui hunt murdma hakkab, läheb ta peast täitsa segi. Nii võib ta terve lambakarja maha murda, tappa tunduvalt rohkem, kui kõhutäiteks vaja läheb. Selles mõttes on see täitsa vale vanasõna.
«Kes see muu koera saba kergitab kui mitte koer ise.»
Enesekiitus on teatavasti väga raske töö ja teistele seda usaldada ei maksa. Saba on koerlastel ja kindlasti ka teistel liikidel oluline käitumuslik märguandja. Kui rebane kabuhirmus põgeneb, on ta saba sirge nagu nool. Loomulikult oleks kiire jooksu ajal ka päris loll, kui see lipuna püsti oleks. Püstine saba on sõbralikkuse ja usaldamise märk. Saba nagu ka kõrvade asenditel ja liigutustel on äärmiselt suur tähtsus. Vanasõna võiks olla ka «Kui hoiad kõrvad pead ligi, siis mööda kõrvu ei saa».
«Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.»
Eks me ole kõik jutu poolest kõvad tegijad, aga kui asjaks läheb, pole tahtmist, pole jaksu ja mis kõige hullem, mõistusest tuleb kah puudus.
Kui üksikud troopilised liigid välja jätta, siis kärbsed ei tee tegelikult mingit pesa. Kärbes paaritub ja muneb ning kui on kusagil mõni keisri pilt, siis eks ta situ selle kah täis. Sellised need poolparasiidid on. Kui vaatame parlamenti, siis kõik nad on samasugused tegelased.
«Hirmul on suured silmad.»
Seda teadmist on rakendatud kõikides ühiskondades rahva valitsemiseks. Rahvas on vaja hoida hirmu all, siis on ta kuulekas. Ja hirmu tunneb ta sageli üsna tühistest asjadest. Hirmuga on võimalik inimesi manipuleerida. Muidugi on ka üksikuid, kes lihtsalt ei karda.
Kui loomale tuleb hirm ootamatult ja äkki, siis ta ründab. Seega on agressiivsus mingis mõttes arguse märk. Teatud signaale loom peabki kartma, aga kui emas- või isasloom pole teda välja koolitanud, on ta samasugune totu nagu meie põngerjas: «Näe, tore papi tuleb, nuga hammaste vahel!»
Üldiselt on hirm ürgne emotsioon ja reaktsioon kõigele võõrale. See on osa alalhoiuinstinktist. Kui me ei tea, millega tegu, siis pigem põgeneme.
«Üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata.»
Saab ka vastupidi. «Ahvide planeedis» on muide öeldud, et inimene on muutunud seletavaks olendiks. Väga tarkadele küsimustele saab vastata väga lollisti. Küsijat ei saa aga tegelikult alati lolliks pidada. Minu ülikooliaegsed õppejõud harisid meid sedasi, et küsisid läbitud teema kohta hästi palju. Nad oskasid küsida. Küsima on vaja õppida ja siis võib see hoopis näidata, et oled tark ja tunned teemat. Küsimine on ühiskonnas ääretult vajalik, sest just küsimused panevadki inimese mõtlema.
MART ABEL,
/nginx/o/2015/06/26/4218867t1hd96c.jpg)
matemaatik
«Parem pool muna kui tühi koor.»
Juba vanad eestlased teadsid, et ovoidi ehk munakujulise keha ruumala arvutamise valem on palju lihtsam kui niisuguse keha pindala arvutamise valem. Isegi ruumala kahega jagamise korral on arvutuskäik mitu korda kergem kui pindala arvutamine.
Tänapäeva arvutite abiga ei ole muidugi enam suurt vahet, kas leida poole ovoidi ruumala või ovoidi pindala. Kui parafraseerida Oskar Lutsu «Kevadet», siis õpetaja Laur võiks siinkohal Tootsile öelda: «Kui sa homseks ovoidi pindala leida ei jõua, siis leia pool ruumala.» Ovoidi pindala ja ruumala valemeid võib iga huviline ise internetist otsida ning järele proovida.
«Magavale kassile hiir suhu ei jookse.»
Teadupärast ei kontrolli magav kass nagu ka magav inimene väga hästi oma liigutusi, nende seas suu avamist ja sulgemist.
Seetõttu on kassi sisemaailmaga tutvumise plaani pidaval hiirel mõistlik enne magava kassi suhu sisenemist hoog maha võtta ja valida sobiv hetk, mil kass kas norsates või haigutades suu rohkem lahti ajab.
Nii on suurem tõenäosus elusalt hammaste vahelt läbi lipsata. Jooksu pealt ei suuda hiir nii täpselt õiget suhu hüppamise momenti kindlaks teha ja võib siseneda just hetkel, kui kassi hambad kokku vajuvad.
«Kellel pea ei jaga, sellel jagavad jalad.»
Eks vanad eestlased kasutanud algul lihtsamate arvutuste, nagu kümne piires liitmise ja lahutamise puhul enamasti sõrmi. Kirjutada nad ju väga sageli ei osanud. Kui aga juba korrutamise või jagamise juurde asuti, jäi kümne piires loendamisest väheks ja appi tuli võtta ka varbad. Vaid need, kes valdasid hästi peastarvutamise kunsti, võisid rahumeeli jalad seinale visata. Samas peeti selliseid peastarvutajaid mitmel pool Euroopas nõiaks ja saadeti tuleriidale. Eestis oli peastarvutajate elu veidi kergem, sest kiriku võim ei olnud igal pool nii tugev.
«Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga.»
Olnud vanadel eestlastel jälle saunapäev kätte jõudmas ning ees seisnud pesuvee toomine. Saadetud kaugemalt ojast vett tooma noori ja vanu, väeteid ja tugevaid, kuid vaid looduse poolt antud kehaosade abil ei suudetud kuidagi piisavalt vett kohale toimetada. Üks nõrguke läinud ojale koos pesupaliga ja toonud selle abil kümneid kordi rohkem vett korraga kohale, kui tugevad talupoisid peos või suus suutsid tarida. Siit ka arusaam, et ojale vee järele minnes tuleb mingi suurem nõu ühes võtta, üksnes jõust ei piisa.
«Ega töö jänes ole, et eest ära jookseb.»
Siin on tunda vanade eestlaste filosoofilist tarkust. Nimelt peitub selles lauses ilmne vihje sellele, et eestlased suutsid Vana-Kreeka filosoofi Zenoni püstitatud «Achilleuse ja kilpkonna paradoksi» ära lahendada.
Milles siis seisnes Zenoni «Achilleuse ja kilpkonna paradoks»? Nimelt väitis Zenon, et kreeklaste arvates maailma kiireim jooksja, müütide tegelane Achilleus ei saaks kunagi joostes kätte kilpkonna, kreeklaste arvates maailma aeglasimat elusolendit, ükskõik kui väike edumaa kilpkonnale ka anda. Samas on hilisemad teadlased näidanud, et saab ikka küll ja ta jätab kilpkonna ka kaugele selja taha, kui vaid jooksmiseks piisavalt aega antakse.
Eestlaste jaoks oli kiireim loom jänes ja kõige aeglasemalt kulgev tegevus töö.
JAAN KÕIV,
/nginx/o/2015/06/26/4218871t1h4cee.jpg)
kirurg
«Oma silmas palki ei näe, teise silmas pindu küll.»
Vahel vanarahvas ikka liialdas oma ütlemistes. Need võõrkehad, mis silma sattuda võivad, on tunduvalt väiksemad. Pole hullu, kui oma silmas ripsmekarva ei näe, teise silmas metallikild tuleks aga küll üles leida. Aga tõsi on see, et lähedalt vaadates paistavad asjad suuremana.
Teise silmas pinnu otsimise asemel võiks vaadata lapse silmi. On näha, et tema iirise ehk vikerkesta ümber on paks tume ring, nii et silmavalge tundub veelgi valgem. Tume ring iirise ümber on märk noorusest ja tervisest. Vanuse lisandudes ja tervisehädade tõttu ring hääbub. Silmade välimust saab nooruslikumaks muuta läätsedega, mis tekitavad iirise ümber tumeda ringi.
Hoidke oma silmi traumade eest ja kandke vähimagi ohu korral kaitseprille!
«Häda ajab härja kaevu.»
No peab ikka suur häda olema, kui härg sinna hüppab. Ja tõelised hädad alles siis algavad. Oletame, et loom valis piisavalt laia kaevu. Siis võib juhtuda, et ta maandub õnnelikult tagajalgadele ja suuri vigastusi ei teki. Kaevust välja õnnetu loom ilma inimeste abita ei pääse ning sel juhul ootab teda kas uppumissurm või siit ilmast lahkumine mahajahtumise tõttu.
Suurtel imetajatel on kriitiline mahajahtumise piir kehatemperatuuri langemine alla 25 kraadi. Hüpotermia süvenemise korral algavad südametegevuse häired. Kui kaev osutub piisavalt sügavaks, on härjal ees võitlus vee peal püsimise eest.
Vee alla vajumise korral hingatakse vett üha rohkem kopsu, mistõttu ei saa toimuda gaasivahetust. Süvenev hapnikupuudus viib teadvuse kaotuse ja surmani. Tagajärg on sama mis Homo sapiens’il raskes joobes ujuma minnes.
«Jagajale jäävad näpud.»
Mitte ainult jagajale. Osa võtavad ka höövelpingid, kreissaed ja muud mehhanismid. Need masinad võivad näppe võtta mitmekaupa, kui omaniku lahkus lubab. Tavaliselt need riistad palju näppe ei tahagi – võtavad ühe või sellestki jupikese ning naksavad teisi siit-sealt.
Vanarahva ettenägemise kunst oli kõrgel tasemel. Ilmselt arvati, et sihukesed tehnikavidinad nagu jagajad mitmesuguste mootorite juures on asendamatud ja annavad liikuvale kaadervärgile õige hoo.
Mõnikord on jagaja-masin armuline, teeb oma lõikamise töö kiiresti ja korralikult. Siis on lootust kannatanule näpp tagasi kinkida. Kui sõrm lõigatakse teravalt ja kämbla lähedalt, tuleks see õnnetuspaigal kilekotti panna ja haiglasse kaasa võtta, sest teinekord on võimalik sõrme verevarustus taastada ja see jääb ellu.
«Suur tükk ajab suu lõhki.»
Et niisugust järeldust teha, pidid meie esivanemad tundma anatoomiat. Suuõõs, ladina keeli cavum oris, on seedekulgla algusosa, mis ulatub huultest neeluni ning mille seinteks on huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Neelates sulgub kõripealis, et toit ja jook ei satuks hingamisteedesse. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et suuõõne maht on otseses sõltuvuses keele suurusest.
Praktiline nõuanne: hindamaks, kui suur tükk võib inimese suu lõhki ajada, tuleb uurida tema keelt. Meditsiinipraktika näitab, et suur tükk meie suud lõhki ei aja, küll aga võib neelamisakti häirumise puhul toidupala sattuda hingamisteedesse ning tekitada häälepaelte krambi ja lämbumisohu. Söömisele tuleb keskenduda ning toit rahulikult peeneks mäluda. Võõrkeha hingamisteedesse sattumise korral tuleb ohtu sattunu asetada pea alaspidi ning talle tugevasti abaluude vahele kloppida.
«Valel on lühikesed jalad.»
Kohe tekib küsimus: lühikesed küll, aga kuidas need täpsemalt välja näevad? Võimalusi on: lampjalg, rangjalg, kootjalg, kompjalg, masajalg, päntjalg... Ei tea, kas vale oskab ka jalga keerutada, jalge alla tallata, jalga lasta, jalgadele tuld anda, jalgu kõhu alt välja võtta, jalaga segada, jalust rabada või kahe jalaga maa peal olla?
Valel on ju palju vorme, nii et tema jalgade mitmekesisus oleks loomulik. Kui ühel valel on juhuslikult lampjalad, tuleks tal esimese asjana muretseda sobivad jalanõud ja tallatoed. Ravivõimlemine labajalgadele kulub ka marjaks ära. Kõige parem oleks, kui valel pind jalge alt kaoks või ta seisaks savijalgadel ja raputaks tolmu oma jalgelt.
ANZORI BARKALAJA,
/nginx/o/2015/06/26/4218877t1he310.jpg)
kultuuriantropoloog
«Kes kannatab, see kaua elab.»
See vanasõna peegeldab küll baltisaksa ajaloolist tõuaretusprogrammi, kuivõrd maarahva vastuhakud suruti enamasti üsna jõhkralt maha. Maarahvalt oli nähtavasti kaks tõlgendusvarianti: «Ära allu provokatsioonidele, sest terves kehas on terve vaim» elik «Kannatlik meel tagab terve naha» või «Tugev treening mõisatallis annab tugeva tervise ning eraldab terad sõkaldest».
Tänapäeval kehtib enam-vähem samas tähenduses, vahetunud on ainult tõuaretusprogrammi pidaja, kelle tuvastamiseks palun pöörduda vabariigi valitsuse poole.
«Kel janu, sel jalad.»
Siin on lisaks tavaseletusele, mille kohaselt inimesed hääletavad jalgadega, peidus ka vanarahva tulevikku ennustav tõdemus, et joomine ja roolis istumine ei sobi kokku ehk «Kui janu kustutad, käi jala».
Tänapäeval on see tarkus oma sisu nähtavasti kaotamas, sest kõik teavad, et näiteks Red Bull annab hoopis tiivad.
«Narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu.»
See on jällegi selge vanarahva tulevikuennustus, sest me kõik teame, mida pidid läbi elama põllule ehitatud buumiaegsete majade ostjad. Ja mõned kinnisvaraarendajad.
«Kõik pole kuld, mis hiilgab.»
Jah, pärast seda, kui kullast rahast katteväärtusena loobuti, asendas kulla hiilguse silmapõhjadest välja kiirgav ahnus. Tänasel päeval on lisandunud veel arvutiekraanid, mille kaudu saab näha elektroonilise raha liikumist. Tänapäeval on vanarahva vanale tõdemusele leitud ilus võõrkeelne sõna «inflatsioon», mis ei ole piiratud pelgalt rahamaailmaga.
«Ega üks koer kolme pere õue peal haukuda jõua.»
Vanarahvas oskas ette näha ajajärku, kui inimesed peavad täisteenistuse saamiseks mitmel kohal töötama. Et sellest head villa ei tule, saame nähtavasti veel näha. Samas areneb tehnika edasi, meil on Skype ja helivõimendid. Niisiis on alust arvata, et ka see vanasõna minetab oma sisu ning üks koer suudab lausa kolmesajal õuel lõuata.