Ratastoolis noormees pürib maasikakuningaks

Õnnetuse tõttu ratastooli aheldatud 25-aastane Siim Kütt ei ole pead norgu lasknud, vaid müttab täiel rinnal maasikarindel, tuues magusaid marju Poolast ja suve edenedes ka Eesti kasvatajatelt, et neid Viljandi Maximate juures müügilettidelt pakkuda.

Selgroovigastus, mis halvas alakeha, tabas Sürgavere noormeest pool kümnendit tagasi, kui ta metsatöid tehes puu alla jäi. Korrusmajas elades unistas ta järgmised kaks aastat läbi aknaklaasi piieldes vabamast elust. Enne õnnetust oli ta tõelise energiapommina aina tegutsenud ja tema kontos oli ka väiksemaid sulitempe: näiteks kui sõbrad kutsusid maasikaraksu, ei kõhelnud ta hetkegi. Aga sõpru on avalal noormehel olnud alati palju.

Õnnetuse järel ei kadunud Siim Küti kõrvalt ükski sõber. Ehkki noormees kolis vahepeal emaga Läänemaale, otsustas Sürgavere rahvas ta 2010. aastal ratastele aidata. Kohalik külaselts algatas toetuskampaania, mille abil osteti Opel Vectra, tasuti juhieksami eest ja autosse paigaldati käsitsijuhtimise süsteem.

«See auto teenis mind hästi mitu aastat, aitas mu liikuma – täiel rinnal elama. Mulle on õige elu inimeste keskel, nendega suheldes, koos rõõmustades ja kurvastades,» pajatab Kütt.

Edasi kulges tema elu nagu seiklusfilmis. Koos sõpradega laenutas ta üritustel tünnisaunu, lumerohketel talvedel rookis katuseid, oma firmaga proovis ta kätt ka aknapaigaldajana. «Kaks esimest ettevõtmist tulid omadega nulli, aga aknapaigaldajana jäin suurde miinusesse. Arvasin, et Eestis on häid töömehi kuhjaga, aga selgus, et pole. Leidsin tõelised soss-sepad, kes suutsid kaks korterit ära rikkuda, viimaks pidin mitu tuhat eurot peale maksma. Ma ei saanud ju ratastoolist nende tööd kontrollida. Kooliraha on olnud kallis, aga ehk on see õppetund investeering tulevikku,» jutustab Kütt naerdes.

Ähvardustele ei allunud

Metsasaaduste ja marjade edasimüümise plaan tuli Siim Kütil 2011. aastal. «Mõtlesime Põlvamaalt kukeseeni korjata ja neid edasi müüa, aga et me õigeid kohti ei teadnud ning kuiv oli ka, korjas sõber neid mitme päevaga vaid paar-kolm kilo. Leidsime hoopis tulbad, millele panna kuulutus seente kokkuostusooviga. Sealt saigi alguse seente ja mustikate kokkuostmine ning nende turgudel edasimüümine. Kohalikud äritsejad ja kokkuostjad Põlvamaal olid väga kurjad, lubasid mitu korda meid maha lüüa, aga me ei hoolinud ähvardustest,» ütleb ta naerdes.

2012. aastal hakkas Kütt ühelt Valgamaa kasvatajalt maasikaid kokku ostma ning edasi müüma Paides ja Tallinnas. «Rapsimist oli palju, vahel magasin kõigest kaks tundi, sedagi autos,» meenutab noormees ja lisab, et esimesed äritsemisaastad olid ikka päris hullud.

Bussiloksuga Poola

Aasta hiljem tuli Siim Kütil mõte hakata juba varakevadel Poola maasikaid müüma. Kui ta esimest korda Tallinna sõitis, autol järelkäru taga, ja ainult 100 kilo marju ostis, hakkasid maasikapakkujad naerma. Kord-korralt hakkas Kütt rohkem maasikaid tooma ja viimaks ei olnud pealinna pakkujatel enam nõutud kogust andagi.

«Hakkasin ise Poolast maasikaid otsima, leidsin internetist kohalike kasvatajate kontaktid ja sõitsin koos mitme sõbraga vana bussiromuga kohale. Bussi piduriklotsid olid läbi ja käigukangide liigutamiseks oli sõbral kaht kätt vaja,» meenutab noormees. Jõutigi Poola turule, aga seal ütles masin üles. Kohalikus remonditöökojas seati see õhtuks sõidukorda, aga maasikaid selleks ajaks enam turul ei müüdud ja nii sõideti tühjalt tagasi.

«Ehk see oli isegi hea, sest teel koju lagunes buss taas. Samal suvel kukkus läbi aknapaigaldusäri ja aasta lõppes finantskatastroofiga: kulud olid tuludest märksa suuremad,» nentis Kütt.

Hiilgasuur maasikaturg

Eelmisel aastal otsustas Siim Kütt veidi riskida ja võtta Poolast suure maasikakoguse toomiseks veidi laenu. Ta oli üles otsinud suure maasikaturu, kus oma kaupa pakkus sadakond müüjat. «Seal on marju meeletult. See on rajatud keset hiiglaslikke maasikaväljasid, mida on lõppematu voona 30–40 kilomeetri ulatuses.»

Lisaks Poola ja Eesti maasikatele pakub Kütt kukeseeni ja mustikaid. Kui marjade hooaeg lõpeb, puhkab ta veidi ja naaseb septembris tööle Sürgavere autoremonditöökotta, kus ta on olnud kahel talvel hooldusnõunik ja varuosade spetsialist. Pidev arvuti taga istumine ei ole noormehele väga meele järele, ehkki see töö tagab rahaliselt kindlama toimetuleku. Palju ebakindlam ja raskem maasikaäri on talle märksa südamelähedasem.

«Maasikakaupmehena püüan tulevikus areneda nii palju kui võimalik, ehitada lette ja otsida uusi turgusid, sest see kõik on mulle väga põnev. Mulle meeldib asju organiseerida, logistikat korraldada: see on elustiil, mida naudin,» sõnab Siim Kütt, kellest kunagi saab ehk tõeline maasikakuningas. Samas kinnitab ta, et ei ihka rikkaks, vaid selles vallas aina paremaks saada, tehes seda, mis talle väga meeldib.

Siim elab hiiglasuures majas Munsi külas ehk mõisas, nagu ta ise 350 ruutmeetri suuruse hoone kohta ütleb. Selle riigireetur Herman Simmile kuulunud maja ostis ta paar aastat tagasi üliodavalt. Elutingimused on seal üsna askeetlikud: vesi on sees, aga kanalisatsiooni ja veeklosetti pole. Hoone püsib siiski kenasti püsti ning ahjud ja pliidid töötavad.

«Sügisel tahaks vannitoa majja teha, aga võimalik, et see jääb ainult unistuseks,» sõnab särasilmne noormees, kes elab oma mõisas juba kaks aastat koos blondi kaunitari Raidiga. «Ma tõesti ei tea, miks ta minuga on,» ütleb Kütt naerdes. «Temasugust missivälimusega neiut tahaks ju iga mees. Ju ta ikka armastab mind.»

Arvamus

KALEV RABA, sõber ja eeskuju

Siim on ettevõtlik ja väga energiline, ideedest tal puudu ei tule. Eks ta ole katsetanud ühe ja teise äriga, aga paistab, et maasikaäri on talle iseäranis südamelähedane: leidis ta ju just nende magusate marjade abil oma maasikaprintsessi. Usun, et ta saab kõigega suurepäraselt hakkama.