Juhtkiri: Kroonu kord

Kui Eesti läks tänavu suvel üle digitelevisioonile, leidus terve aasta kestnud teavitustööst hoolimata ohtralt neid, kellele muudatus tuli nagu välk selgest taevast.

Eurole üleminekust on räägitud veel kauem. Ebameeldivate üllatuste vältimiseks harjutab juulist kehtima hakanud kord rahvast krooni ja euro suhtega juba varakult. Seega peavad kõik hinnad olema ära toodud sendilise täpsusega mõlemas vääringus.

Kujundlikult saab riigi kehtestatud briljantset, et mitte öelda tähenärijalikku täpsusenõuet võrrelda matemaatikatunniga, kus inimesed õpivad võrdlema ja arvutama ning mõistavad, et kõik numbrid, mis jäävad komakoha taha, on arvu osa, ehkki neid võib tulevikus ka ümardada. Praegu tohib viimati mainitud tehet teha vaid ametliku kursi järgi.

Viimastel kuudel on selgunud, et erinevalt paljudest seadustest, mille täitmist sisuliselt keegi ei kontrolli, hoiab riik kõnealuse nõude täitmisel väga valvsalt silma peal ning on selle ülesande andnud tarbijakaitseametile.

Inspektorid on olnud agarad. Seadus on seadus ning ning nii ei ole tehtud mööndusi ka nendele ettevõtjatele, kelle eurohinnad on kroonihindadest madalamad. Sisuliselt pole ju vahet, kas ümardatud on üles- või allapoole, sest ostja rahakotti see ei mõjuta. Et seaduse ülesanne on kasvatada klientide teadlikkust, saab eksitavat hinda pidada igal juhul nõude rikkumiseks.

Sama toote kahe hinnaga on eriti hädas pisikesed poed, kus ei pakuta hulgitoodangut, vaid väga palju ainueksemplare. Paljud poepidajad pole paraku tarbijakaitseameti koduleheküljelt üles leidnud head abivahendit — hinnakalkulaatorit. Võib ju ütelda, et kui oma ülesannetega hakkama ei saa, ära äri pea, kuid see oleks väiklane.

Nii ongi inimlikult võttes raske mõista, miks väikseid käsitööpoode trahvitakse, kui võiks piirduda vaid hoiatusega. Veelgi enam: kas tarbijakaitsjate tööpõld on nii ahtaks jäänud, et peab käpikumüüjaid kimbutama? Kuidas on lood kirbukirjas ja üksnes võõrkeelsete etikettidega, eksitavate reklaamide ja internetikaubandusega?