See on nüüd tehtud

Malle Vahtra Foto: Elmo Riig / Sakala

SEE ON nüüd tehtud. Jakobsoni kooli direktor Eero Järvekülg on esitanud lahkumisavalduse. Omal soovil. Linnapeale tuli see enda väitel üllatusena: oih, mul alles lepitusprotsess pooleli, vahepeal on olnud muid tegemisi... Sellest hoolimata on tema sõnul vaja koolijuhi otsust austada. Välgukiirusel kuulutati välja konkurss, et leida uus direktor.

Mitte miski pole aidanud. Ei lapsevanemate üksmeelne ja avalik toetus, kolleegide hulgas korraldatud ja positiivsete vastustega lõppenud küsitlus koolijuhi ja juhtimise kohta, negatiivne hinnang hoolekogu tegevusele ega ka lapsevanemate toetavad kirjutised ajalehes. Just siis, kui tekkis tunne, et nüüd on hoolekogu liikmed saanud välja paisata kõik, mis vähegi võimalik, kaasa arvatud anonüümsed vihjed, ilmus hoolekogu esimehe sulest veel üks, niinimetatud Stockholmi sündroomist kõnelev kirjutis, mille sisust sai ehk kõige paremini aru kirjutaja ise. Eesmärk oli aga endine: Järvekülg peab ükskord ometi murduma. Murduski.

ÜHEL VILJANDI linnavalitsuse ametite juhtide koosolekul, millel ma osalesin, küsis üks ametnik linnapea Ando Kivibergilt, kuidas kaitsta koolijuhti. Vastust ega arutelu sellele ei järgnenud. Kaitset koolijuhile samuti mitte. Hoolekogu, linnapead ja abilinnapead kaitsevad kaks kivikõva kilpi: esiteks on nad demokraatlikult valitud ja neil on õigus oma ametist lähtuvalt otsustada koolijuhi saatuse üle ning teiseks on meil sõnavabadus. Nad ei saa midagi parata, sest pole õigust kellegi suud kinni panna, eriti veel demokraatlikult paika pandud hoolekogu liikmete oma.