Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/05/3324997t1hebbd.jpg)
SEE ON nüüd tehtud. Jakobsoni kooli direktor Eero Järvekülg on esitanud lahkumisavalduse. Omal soovil. Linnapeale tuli see enda väitel üllatusena: oih, mul alles lepitusprotsess pooleli, vahepeal on olnud muid tegemisi... Sellest hoolimata on tema sõnul vaja koolijuhi otsust austada. Välgukiirusel kuulutati välja konkurss, et leida uus direktor.
Mitte miski pole aidanud. Ei lapsevanemate üksmeelne ja avalik toetus, kolleegide hulgas korraldatud ja positiivsete vastustega lõppenud küsitlus koolijuhi ja juhtimise kohta, negatiivne hinnang hoolekogu tegevusele ega ka lapsevanemate toetavad kirjutised ajalehes. Just siis, kui tekkis tunne, et nüüd on hoolekogu liikmed saanud välja paisata kõik, mis vähegi võimalik, kaasa arvatud anonüümsed vihjed, ilmus hoolekogu esimehe sulest veel üks, niinimetatud Stockholmi sündroomist kõnelev kirjutis, mille sisust sai ehk kõige paremini aru kirjutaja ise. Eesmärk oli aga endine: Järvekülg peab ükskord ometi murduma. Murduski.