Meile on antud kohustus mäletada neid, kes oma kodukanti armastasid

Mustla peal Posti tänaval näeb esinduslikku kahekorruselist torniga maja. Selles asus pank. Mustlas olid kauplused, tapamaja, vorstitööstus, põllumeeste selts, pagarid, juuksur, apteek, postkontor, päevapiltnik, piimavabrik, kaks restorani, arstid ning politseikonstaabel ja -kordnik. Turuplatsil peeti aastas kolm laata. Siin korraldas Kaitseliit ratsavõistlusi. Foto: Erakogu

Vassus Tarmo poeg ehitusinsener Indrek paneb auto mootori käima ja algab sõit Viljandist Tarvastusse.

Pöörame Viljandis Kauba tänavalt Lossi tänavale, hotelli ristmikult paremale ja olemegi Tartu tänava rõunal. Vasakut kätt jääb vanaaegse olemisega maja, peaaegu aadliku villa. Selles on elanud Aleksander Sats ja doktor Lääts oma perega. Hiljem kolisid nad enda ehitatud majadesse. Aadlipesa olemisega maja nurgatoast leidis Mark Soosaar oma kaameraga kord Paul Kondase.

Kondas oli algkoolis minu usuõpetaja. Andis meile viiulil koraaliga «Ärka hing, oh ärka sa…» õige hääle. Kuulas, kuidas keegi viisi pidas. Laulis koperdajale õige noodi ette. Kes sõnu ei teadnud, kutsuti poognaotsaga korrale. Hiljem sai naivist Paul Kondas maailmakuulsaks.

Selle selgituse jooksul oleme järsuvõitu mäest jõudnud Kelmiküla puumajade vahele. Munakivisillutis keerab oma rentslid Johannes Laidoneri ema maja juurest Kaika poe poole.

Linna servas saab Tartu tänavast Tartu maantee. Räägin Indrekule, et siin nägin 1939. aastal esimest korda Vene sõdureid. Tulime ema ja vanaemaga Kuusiku pere metsast seenilt. Ilus sügis oli. Tee tolmas kõvasti. Pikk rida tumerohelisi autosid seisis teeveerel. Sõdurid olid maha roninud ja pesid end ojas. Ema, kes oli kihelkonnakoolis vene keelt õppinud, ütles vaikselt, nagu hirmuga: «Näe, venelased.»

Keerame Mustla pääle

Viiratsi vana kõrtsihoone juures keerame teelahkmelt Võru peale. Sama teed pidi saab ka «Mustla pääle», nagu kodukandis öeldakse. Sinna on kõigest 26 kilomeetrit.

Tegelikkuses on kilomeetrite arv muutuv. Aastakümnete viisi on seda maanteed õgvendatud, rõunasid laugemaks kaevatud. Mul on tulnud seda maad üüratu arv kordi õige mitut moodi mõõta. Kõige enam on meelde jäänud hobusevankri või -reega tehtud reisid. Need kestsid pikalt, neli-viis tundi. Olenes ilmast ja hobusest, koormast muidugi ka.

Niisugustel sõitudel oli aega ümbrust kaeda, asjade ja elu üle mõelda. Neist ladestus teadmisi, tõsielu ja romantikat. Meenuvad ümberkaudsete kohtade lood ning ühele või teisele paigale ainuomased lõhnaviirud — ükskõik, kas tee ääres oli laudast veetud sõnnikuga kesaväli või kastemärg niitmata heinamaaserv ööviiulite vaevu tabatava aroomipilvega.

Vankril sai kuulda tõestisündinud lugusid

Vankril heinamärsil istudes kuulasin tõestisündinud lugusid või möödanikumälestusi emalt, kes istus ohje hoides ja hobust nõõtades mu kõrval. Või Kadsaku Andreselt, kes teadis, miks on Raasillal just selline nimi. Miks? Sest oli aeg, mil jõesoonik täideti hagude ja raagudega, et vankriga üle saaks.

Mind on poisieast peale võlunud meie kohanimed, nende salapärasus ja seletamatus.

Ühelt vankrireisilt jäi meelde maakividest laotud laudalahmakas, pikk nagu nurgas seisu aeg. Pärisin selgust. Kuulsin, et siin olevat Viljandi kreisi vene usu ülempreestri Vassili mõis! Tal olevat olnud laudas 60 lehma. Rahvas nimetas kohta Vassila. Ajapikku sai sellest Vasila.

Pärast Vabadussõda anti mõisasüda autasuna kapten Anton Irve vanematele. Poeg oli sõjas soomusrongide ülem, Vabadusristi kavaler. Langes Cesise lahingus Vene punaste vastu võideldes.

Räägitu jõudis mulle kohale 1940. aasta sügisel, mil nägin, kuidas Viljandi kirikumäel tiriti veoauto jõul tükkideks kapten Irve mälestussammas.

Millest tuli Mustla nimi?

Seniajani pole klaar, kuidas võis tekkida kohanimi Mustla. Saati et sellenimelisi kohti leidub Eestis veel: Saaremaal on kaks Mustlat, Järvamaal, Pärnumaal jaViljandimaal üks. Mustrabad, -sood, ja -järved pealekauba.

Kohanime päritolu mängu on üritatud kaasata mustlasi ja nende laagripaiku. Omapärast kõneainet on pakkunud Laiuse mustlased. Rootsi kuningas Karl XII olla kinkinud oma mustlasmuusikutele maad Rava külla. Aja jooksul hakanud nende järglased eesti keelt rääkima, ehkki abiellunud ainult omavahel.

1941. aastal hukati mustlased Saksa okupatsiooni ajal, sest nad polnud aarialased.
Üle sügiseste hõreneva lehestikuga puulatvade annab endast märku Tarvastu sihvakas 60-meetrine kirikutorn.

«Tõotatud maa juba paistab!» ütlen Indrekule tsitaadi Jesaja raamatust. «Mida sa, hing, veel ihkad!» Indrekule, Tarvastust pärit isa Tarmo Vassuse pojale on Mustla enam kui tuttav. Meie sõidu siht on seekord kiriku ligidal paiknev eakas ehitusvare. Sedaviisi.

Jumalakoda mäe kukil

Jumalakoda on selle mäe kukil Tarvastu jõe ääres seisnud ligilähedalt kuussada aastaringi. Selle ümber on tapelnud saksa rüütlid, poola panid, vene bojaarid. Seda on lõhutud ja jälle jalule aidatud. 

1892. aasta mais raksatas tornitippu taevatuli. Leegitsev puitsõrestik vajus läänest puhuva tuule survel pühakoja laastkatusele. Kiriku vara, mida polnud jõutud välja viia, süttis ja põles ära.

Vanad inimesed mäletasid punnitud laudadest kirikulage. Sellele olla olnud maalitud kõik, mis sünnib viimsepäevakohtus. Olnud siniste hõlstide ja kuldsete tiibadega inglid, ronkmustad sarvilised kuradid, sõnnikuviglad peos, ja pisaraid valavad patused, keda põrguvaimud kateldesse viskavad. See tõenäoliselt naivistlik pühapilt langes tuleroaks.

Sel ajal pidas pidas pastor Jürman kirikus leerilastele õppetundi, mida kuulas ka 19-aastane leeritüdruk Anna Anton, minu tulevane vanaema. Tema rääkis, kuidas kirikuõpetaja õde tulnud ehmunult kirikusse ja öelnud vennale midagi saksa keeles. Jürman olnud hetke vait ning pöördunud siis tüdrukute ja poiste poole: «Ärge kartke, lähme õue! Meid kaitseb meie Issand! Tulge minuga kaasa!»

Kui õue jõuti, oli torn juba leekides. Päästa polnud suurt midagi.

Lõ’mps ehk lustlik nüke

Pastor Jürmani eestvõttel hakkati uue kiriku ehitamiseks raha koguma. Ta nõudis korralikku arvepidamist selle üle, kes kui palju ohverdas. Kirjamehena andis Jürman kiriku, selle ajaloo ja ülesehitamise kohta välja raamatukese.

On tähelepanuvääriv, kui üksikasjaliselt ja ausalt on kirjas kõik, kes ehitasid uut kirikut, ja ka need, kes annetasid selle heaks raha: sulane Jaan Mirka Pikru Nukilt 20 kopikat; peremees Andres Ots Soe Ransult 50 kopikat; neiu Ell Jõgi Pikru Mõrult 25 kopikat; C.V Menschenkampf Tarvastu mõisast 1000 rubla.

1893. aasta 5. detsembril õnnistas kiriku sisse peapiiskop Holman Riiast. See oli Tarvastu koguduse välkvalge hetk. Ent ka kõige pidulikumates hetkedes leiab rahvas kindlasti midagi lustlikku. Näiteks Mõnnaste taluperemees annetas kirikule hõbedase krutsifiksi, ristilöödud Jeesuse kuju, mille tagaküljele laskis graveerida oma nime. Ja kohe lendas lõ´mps:

Lugu algab pühast kojast,
Juhan Saari, Märdi pojast,
kes’se nagu vale Kristus
keelat koha peale istus!

Lõ´mps — just nii, väikse nükkega hääldades — on ürgvana sõna, mida mäletan poisikesepõlvest ja mis tähendab lustlikku nüket.

Vaene Mustla peatänav

Olemegi Indrekuga Mustla peal. Seda hääldatakse ühe sõnana: «mustlapeal». Posti tänav. Aleviku selgroogu ääristavad ühe-, sekka kahekorruselised majad. On ka paar kivimaja.

Lapsepõlvest on mul meeles munakivised sõiduteed ja kruusased jalgteed. Peateelt vooklesid pirakate aiakruntidega kõrvaltänavad.

Minu hinges on pidupäev: Posti tänaval käib töö, et muuta see sõidukõlblikuks. Mine või kirikusse ja süüta vallavalitsuse tegemiste auks küünal.

Vaene Mustla peatänav. Aastaid tagasi tuli ühel filmimehel pähe teha kinolugu «Noorelt õpitud». Siinsamas Mustla peal. Oli vaja kujutada nõukogude aega. ning selleks tuli muuta asfaldiga kaetud tänav kruusateeks. Kõrgemalt antud loaga veeti asfaldile sadu koormaid kruusa.

Filmimine kestis nädalaid. Ümberkaudsed olid üleni tolmused, liivatolmust ummistatud filmikaamerad streikisid. Piltlikult öeldes oli õhk nii paks, et aleviku joodikud eksisid pudelisõpru otsides kastanialuse õlleka ja rabaäärse klunkri vahel lootusetult ära. Või jäid koguni kadunuks. Lõ´mps!

Kui Tallinnfilm võtted lõpetas, jätkus kruusakihi tolmuks hõõrumine veel pikka aega ja rahva meel oli filmitegijate suhtes mõru.

Sain minagi rahva lõ´mpsi tunda, kui tulin Tarvastu surnuaiale üht episoodi filmima. Aastal 1990 oli töös film «Vana mees tahab koju», mille peaosas oli Kaljo Kiisk. Tarvis oli filmida vana Simmo matuseid.

Tarvastu kalmistu on olnud mulle lapseeast lähedane. Ka filmi kunstnik Roland Kolman oli võttepaigast võlutud. Oli varane sügis, täis päikest ja lehtede vikerkaart. Loomulikult tuletasid kohalikud mulle aeg-ajalt meelde: «Tead, need sinu filmimehed…»

Vabadus ja esimene elumaja

Mustla elukäik pole olnud eriti pikk, kuid see-eest kirju. Kui Tarvastu mõis hakkas viina ajama, avati siin XIX sajandi lõpul mõisa trahter, saksa keeli Gut Schanke, tõlkes hea lahtiste alkohoolsete jookide müügi koht. Rahvas ristis selle Kutsikuks.

Sooäärsele põndakule ehitati kõrtsihoone. Selles olid kõrtsiruum, varjualune kõrtsiliste hobustele ja paar tuba kõrtsmiku perele. Kõigepealt tuli leida koha pidajaks sobiv mees: peremehe vara suhtes aus, isandale sõnakuulelik ja veidi saksa keelt oskav. Kõrtsmik oli toona opmani, kiltri ja kupjaga ühes reas.

Põhjasõda oli maa rahvast tühjaks teinud. Tarvis oli puu- ja rauaseppi, käsitöölisi, pagareid, köösnereid... Need toodi enamasti Soomest, Saksamaalt, Rootsist või Venest.

Minu kodukandis on 1781. aastast olnud igipõline Pikferi, koduselt Pikru vesiveski, mis kuulus Kuressaare kroonuvallale. Sinna leiti mölder Ida-Preisimaalt. Sakslase Trengott Leberecht Hohlfeldi ja tema pere matmispaika tähistavad Tarvastu kalmistul kolm võimsat raudkiviristi.

1898. aastal kerkis kõrtsi lähedale praegusele Aia tänavale esimene elumaja. Sinna on nüüd asetatud mälestustahvel. Mustla peal on kõrvuti kaks ajaloolist mälestusmärki. «Vabaduse Jaan» ning «Esimene elumaja».

Kuidas Mustlast linn sai

1927. aastal sai Mustla aleviõigused. Kolmekümnendatel aastatel asula areng jätkus. Peagi tekkisid Eesti Vabariigil tõsised probleemid: riigil on vähem linnu kui Lätil! Lõ´mps! Aga on tõsi, et aastal 1938 pani propagandaministeerium — minister oli Ants Oidermaa — ette muuta kõik tuhande elanikuga asulad linnaks. Mustlast saigi linn.

Oli kõike, mida ühel linnal vaja. Mustla peal Posti tänaval näeb praegugi esinduslikku kahekorruselist torniga maja. Selles asus pank. Olid kauplused, tapamaja, vorstitööstus, põllumeeste selts, pagarid, juuksur, apteek, postkontor, päevapiltnik, piimavabrik, kaks restorani, arstid, politseikonstaabel ja -kordnik. Ainult elanikke oli vähevõitu.

Turuplatsil peeti aastas kolm laata. Siin korraldas Kaitseliit ratsavõistlusi. Oli vabatahtlik tuletõrje. Kord aastas käis tsirkus Hagenbeck.

Käis tormiline võitlus olemasolu eest. Konkureerides teise restoraniga, tõi üks omanik, Peterson, kelneriks Tallinna sadamast leitud neegri. Mustanahaline oober põhjustas kundede tulva. Peale meeste tulid ehtsat mooramaameest uudistama ka naised. Tõsi küll, paari kuuga sai uudishimu otsa. Siis viis Peterson moorlase oma autoga Tallinna tagasi.

Viljandi bussifirma omanik Werncke pani hommikul ja õhtul käima liinibussid. Linnas oli mitu autoomanikku. Stockholmi olümpial hõbemedali võitnud Martin Kleinil oli tubli veoauto. Rahvamajas käis mitu korda kuus etendusi andmas Viljandi draamateater Ugala.

Linn, mis linn! Ainult vallaelanikud ei tahtnud Mustlat linnaks nimetada. Kui tarvastulane ütleb, et peaks linna minema, mõtleb ta Viljandit. Kui küsitakse: «Kas sa käisid Mustlapääl?», oleks nagu juttu oma õuepealsest, mille murukamara iga toll on igituttav.

Ometi jahmatasid mustlalasi kunagise pangamaja trepi ees kaevetöödel lagedale tulnud pea- ja sääreluud ning muu kraam. Arheoloogid leidsid siit vanaaegseid sõlgi, hõbeehteid, vanu münte... Asjatundjad ütlevad, et tegemist võib olla XVI sajandi kalmistuga. Kas tõesti on pangas või juuksuris käidud üle laipade? Meenub tallinlaste pila, et pangahooned ehitatakse koolnute kukile. Pealinna kolme pangaga oli ju nii.

Kääname peauulitsalt paremale, kus vanasti algasid kirikumõisa maad. Meelde tuleb foto, mida hiljaaegu vaatasin. Sellel olid sügismärg asfalttee ja vihmakuube kandev mees — jalgrattal, barett peas, pilk fotograafile suunatud. Foto allkiri ütles: «Harri Haamer teel Tarvastu kirikusse.»

Ratturi selja taga on põlised puud. Küllap on vihma tibutanud, kui otsustada pildi all­servas paistva porilombi järgi. Kunagisele skautmasterile oli see köömes: kogudus ootas õpetajat.

Tee serval kummitab tondiöömaja

Kui Mustla poolt kirikumõisa suunas sõita, jääb paremale tondiöömaja. Heino Kiige väljend on selle kohta päris paslik. Teeserval seisavad varisemisohus hoone seinad. Müürid on laotud maakividest ja dekoreeritud vahelduseks punaste tellistega. Kunagi võis see olla pilkupüüdev, aga praegu valitseb siin mahajäetus. Müüride vahel kasvab kase- ja pajuvõpsik.

Katuse olevat keegi ettevõtlik mees kunagi maha võtnud, et teha siia teemaja. Mõte jäi sinnapaika ja müürid hakkasid pudenema. Ehitajapilguga Indrek hindab hoone pindalaks sadakond ruutmeetrit. Tegu on asula ühe vanema hoonega: Tarvastu magasiaida ehitusaeg jääb XIX sajandi algusesse.

Talurahval oli ikka ja jälle tegemist, et elus püsida. Sagedastele viljaikaldustele järgnenud näljaajad jäid ikka rahva kanda. 1799. aastal andis Venemaa senat Eesti- ja Liivimaa mõisatele ja kirikutele käsu ehitada valdadesse tule- ja veekindlad kiviseintega magasiaidad. Nii said tallele vallakogukonna viljatagavarad. Neid olnuks kõige õigem nimetada näljaviljaaitadeks.

Kaks lukku ja aidameest

Et hädalistele vilja jagades ei kasutataks omavoli, oli aidauksel kaks lukku ja kaks võtit. Valiti kaks aidameest. Taheti teha kõik, et valitseks õiglus. Paraku annab tehtav märku inimomaduste igipüsivusest. Praegu, mil meie arutlused keerlevad ümber leiva hinna, tasub üle lugeda Andrus Kivirähi «Rehepapp». Ent tol ajal allusid mõisnikud senati käsule, kartes viljamüügist saadava tulu piiramist.

Enamik kirikhärrasid oli magasiaitade poolt. Tarvastus oli tol ajal pastoriks Saksamaalt pärit avarama pilguga mees Karl Ernst Berg. On alust arvata, et tema nägi magasiviljas vaeste ja põdurate aitamise moodust, sest valla magasiait oli ehitatud kirikumõisa valdustesse. Pidades silmas kiriku ligidust, ehitati aidale kõrge püramiidjas katus. Akende juures on tunda sepa kätt, uks on kahe poolega ja sepislukkudega.

Hädaliste abistamisest räägib ka samal ajal surnuaia kõrvale ehitatud vaestemaja. Kuigi hoone on tehtud ümarpalkidest, sai see kivikatuse. Ehitus oli tugev ja pidas vastu möödunud sajandi kuuekümnendate aastateni. Viimati elas seal Rosalie Soo ehk rahvakeeli Soo Roosi, kel oli surnuaiast kaugele kostev naer ja hääl. Rahu tema põrmule!

Vanade majadega on sama lugu mis vanade inimestega. Neil kõigil on erinevad elukäigud ja etteaimamatud saatused. Ei ole teistmoodi ka Tarvastu magasiaidaga.

Mõisamaad jagati Vabadussõjast osavõtnute vahel asundustaludeks. Magasiaida otstarve oli kolinud minevikku juba siis, kui talusid hakati päriseks ostma. Kirikuküla käsitöölised olid hakanud seal pidama oma koduloomi ning ainult vanad olijad kutsusid seda endise nimega.

Sõda ja sõjajärgne oli hull aeg. Kogu elu pöörati kukerkuuti, pea peale. Inimesed pelgasid tagasi tulnud Vene võimu. Sellel olid rahvasuus kaks tunnusmärki: küüditamine ja vangivõtmine. Hirm enese ja kodakondsete elu pärast tõi kaasa poolihääli rääkimise ja pelgliku ringivaatamise, millest sai harjumus.

1945. aasta 15. maiks jõudis Tallinnast Mustla peale siseasjade rahvakomissariaadi vahistamiskorraldus. Selles olid üheksa mehe nimed. Vahi alla võtmise põhjused olid Omakaitsesse kuulumine ja relvastatud haarangutest osavõtmine.

Mustlast jala Viljandisse vangimajja

Vahistamiskorralduses nimetatud üheksa meest võtsid julgeolekuvolinik ja hävituspataljonlased kinni 24. maiks. Vahialused toodi Tarvastu kirikumõisa ja paigutati endisesse magasiaita, toonasesse loomadelauta.

Ülekuulamistes selgust saamata toimetati mehed, sisuliselt juba vangid, Viljandi vanglasse. Kuidas seda tehti? Mehed pidid minema jala! Ja saatus tahtis, et seda nähti. Juhuslikult. 

Mõru talu perenaine Leili Virkov rääkis, et oli tulnud Viljandist hobusevankriga, kaasas õde Erna. Kangilaske talu juures nägid nad mehi vastu tulemas, ees ja kõrval mitu püssikandjat. Käik oli aeglane. Meestest möödas, oli Erna öelnud: «See oli Matu Karla.» Karl Vassus oli pikk mees, torkas teiste seast kohe silma. Valitsevas hirmu õhkkonnas ei usaldatudki uurida, kes seal veel olid.

Viljandis jätkati ülekuulamist vahendeid valimata. Pandi kokku sisu poolest sarnased süüdistused. Vahialustele loeti need ette 10. augustil 1945. Vangid tunnistasid end süüdi.

7. septembril istus koos tribunal. Tunnistajaid kohtusse ei kutsutud. Otsus: Karl Vassusele surmanuhtlus, kõikidele teistele 10+5. Hans Mõttus suri eeluurimisel.

Meenutatu on vaid osake Tarvastus aastatel 1944-1945 asetleidnud kurbmängust. Pikkamööda jahvatavad ajaveskid ajaloo tõsiasju kahvatumaks. Meile on omane mõni neist unustada.

Stiilne ehitis saab katuse

Sügisene päev võtab sisse kiirema käigu. Kodukandis on asjad selleks korraks aetud. Vallavanem Alar Karu ja produtsent Indrek Vassus on ühel nõul: kunagise magasiaida müüritis konserveeritakse. Otsitakse võimalusi stiilne ehitis katuse alla viia. Vallavanem peab otstarbekaks teha hoonesse leivaküpsetusahi. Siit tuleks kunagisele ajale järjepidevus — sümboolsus, kui soovite.

Peamine on siiski see, et meile on lootusetuse ajast antud kaasa kohustus mäletada. Mäletada nii neid, kes maad ja rahvast harisid ning kodukanti armastasid, kui ka neid, kellele aegade keerdkäigud ei halastanud ja kellest said kommunistlike tuulte pöörises süüta süüdlased.

Meil on pühalik komme jäädvustada hoonete seintele kinnitatud tahvlitel paigaga seotud inimeste nimed. Et nad meelest ei kaoks. Loodame, et ka magasiaida sein saab sellise mälestustahvli.