Inimesi on igasuguseid. Mõnel suitseb suu kõvemini kui naabri saunakorsten ja ta ehitab hiiglaslikke õhulosse. Need, kes nii hästi valetada ei oska, ent on raha poolest rikkamad, palkavad suhtekorraldaja. Vaesemad valetavad kokku mõnevõrra väiksemaid ehitisi. Need, kes üleüldse valetada ei mõista ega taha, aga usuvad.
Iga natukese aja tagant on valetajatel kombeks üksteiselt mõõtu võtta. Seda verbaalset võistlust nimetavad nad valimisteks. Reegleid selles kakluses ei ole ning mida rohkem pori, musta pesu ja täitmata lubadusi, seda uhkem.
Võitja selgitab rahvas hääletamise teel täpselt nagu talendi- või tantsusaates. Võidufond ei sõltu sponsoritest, hääletajate arvust ega valede suurusest, vaid võistluse raskusastmest. Kevadel toimuva suurvõistluse puhul on see seotud keskmise palgaga, õieti selle korrutisega, kui täpne olla.
Edasi pääsenud jagavad maid ja portfelle ka pärast finišit, ent siis ilma meie, uskujate abita. Ja jumal tänatud. Seda demagoogilist putru populismi kastmes, mida pakutakse juba praegugi, ei jaksaks rohkem süüa.
Meil jääb üle vaid uskuda, sest kui sa ei usu, ei ole sa patrioot. Ühesõnaga oled valetajale tühi koht, kellele kullapaja juurde pääsemise korral pole mõtet raha jagada.
Seepärast usume ning loodame, et kui me ei saa emapalka ega pääse viie rikkama riigi hulka, antakse meile «kartulaid», küttepuid ja 500 krooni ikka peo peale. Asi seegi!
Kuulsad ja prominentsed käivad aga juba enne valimisi ringi kavala irvega. Nende aktsiad ühiskonna häälteturul on kõvasti tõusmas. Nemad ei pea end vaevama lubaduste väljamõtlemisega, selle töö teeb ära erakond. Neil tuleb ainult naeratada ja olla ilus ning fännid toovad oma hääled justkui hüpnotiseeritult nende rüppe.
Eks see natukene ebaeetiline ja alandav ole, ent tasu eest saab ju eluasemelaenu ära maksta või uue auto soetada.
Näiteid on siin tillukeses Eestis küllaga. Nimesid ma ei nimeta, eks kahtlema hakanud uskujad tea neid isegi.
Inimesi on igasuguseid. Ausaid on ka, aga poliitmaastikul on neid seiklemas häbiväärselt vähe.