ENNE ärkamisaega nimetasid eestlased end maarahvaks. Seega oli tollal iga eestlasi puudutav ettevõtmine maarahva asi.
Maaelu pole ühe partei monopol
6. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlaste enesetunnetus oli oluliselt muutunud 1994. aastaks, mil peeti esimene maarahva kongress. Reformidest muserdatud maarahva võis siis jagada talupidamist alustanuteks, põllumajandusettevõtete töötajateks ja suhteliselt väikseks osaks, kes teenis leiba muud moodi.
Tollal võrdus maaelu üsna üheselt põllumajandusega, mis, nagu ka seal tegutsevad ligi 200 000 inimest, oli ebakindla tuleviku tõmbetuulte vintsutada. Et riigi tugi jäi peaaegu olematuks, kutsus maarahvas oma organisatsioonide ja omavalitsuste kaudu ise kongressi kokku.
Aastatel 1994—2001 peeti neli maarahva kongressi, mida minu arvates võib kodanike komiteede liikumise kõrval pidada Eesti kõige mõjukamaks kodanikualgatuseks.
President Arnold Rüütli eestvedamisel loodud ühiskondliku leppe sihtasutus võttis kongressi ideed üle, korraldas foorumeid ja püüdis pakkuda lahendusi. Maarahva kodanikuinitsiatiiv jäi soiku majanduskasvu aastatel.
MAJANDUSKRIIS lööb kõige tugevamalt tundlike elualade, sealhulgas maainimeste elujärje pihta. Sestap on juba enam kui aasta räägitud uue maaelufoorumi vajadusest.
Kahjuks pole organisatsioonid suutnud leida jõudu vanas heas vaimus ühiselt kongress kokku kutsuda. Erakonnad seevastu haaravad valimiste lähenedes kinni igast ideest, mis võib neile natukenegi kasu tuua. Keskerakond on rakendanud maarahva V kongressi korraldamise oma vankri ette ning kaaperdanud häbi tundmata kogu ettevõtmise idee, alustades kirjablankettidest ja lõpetades erakonna juhatuse määratud eestvedajatega.
Kodanike maaelupoliitilisest algatusest on saanud tavapärane erakonnapoliitiline üritus. Ühelt poolt tuleb mõistagi tunnustada iga erakonna soovi ühiskonnas kaasa rääkida. Teisalt saab juba praegu väita, et esinejate ja osalejate esinduslikkuse kiuste jäävad kongressi suurimaks saavutuseks selleni jõudmise protsess ja tõsiasi, et see toimus.
Niisugusel kujul täidab üritus kindlasti korraldajaerakonna lootusi, aga maaelu arengule on sellest vähe abi. Veelgi enam: parteipoliitika tõttu tuleb kongressi meediakajastus märksa kesisem kui võiks ja seal väljaöeldud head ideed saavad külge parteilise märgi.
Kui korraldajad oleksid tõepoolest tahtnud kõnealuse valdkonna heaks tulemuslikult tegutseda, tulnuks neil järgida ettevõtmise algset põhimõtet. Praegu jääb mitu maaelu organisatsiooni kõrvale või osaleb ebalevalt. Oleks olnud vaja silmas pidada sedagi, et tänapäeval pole maarahva üsna liigendatud huvi võimalik käsitleda enam 2001. aasta võtmes.
POLE kahtlustki, et maaelu teemad vajavad pidevat tähelepanu. Maarahva kongressi ideede alusel tegutses omal ajal ühiskondliku leppe sihtasutus. Nüüd on sellest saanud Eesti koostöö kogu, kes koostab inimarengu aruandeid.
Mulle meeldib maaülikooli ettepanek, mida on toetanud ka president, et just viimati mainitud ühendus võiks igal aastal koostada Eesti maaelu arengu aruande. Koostöö kogu egiidi all saaksid maaülikooli teadlased panustada aruandesse, mis oleks tänuväärne materjal nii maainimestele kui poliitika planeerijatele.
MULLUNE inimarengu aruanne püstitas väga tõsised maaelu puudutavad küsimused. Mis põhjusel on Eesti Euroopas inimeste sissetulekute piirkondlike erisuste poolest eelviimasel kohal? Miks saab rohkem kui poole Eesti territooriumist liigitada ääremaaks? Lisame veel küsimused Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika uue perioodi valikute kohta ja ongi teemad olemas.
Igasugune arutelu tuleb kindlasti kasuks, aga mitte kellelgi pole õigust monopoliseerida maarahva esindamist. Maarahva nimel saab parimal juhul esineda ainult tema ise oma esindusorganisatsioonide kaudu.