Kaia Iva: riik peab majanduskriisi leevendama ning sellest õppima

Kaia Iva

FOTO: Erakogu

KÕIGE olulisem probleem, mis meie ees seisab, on kriisist tulenevate kahjude leevendamine: tuleb aidata luua töökohti ning pakkuda tuge peredele, mille liikmed pole tööd leidnud. Eriti hoolsalt on vaja lahendada lastega perede probleeme. Riigi tasandil on hulk hoobasid valitsuse käes, kuid ka riigikogul on vaja kaheksandal istungjärgul vastu võtta mitu olulist otsust.

Esimene puudutab kodudelt maamaksu kaotamist või sellele ülempiiri seadmist. Maapiirkondades pole see teema kuigi aktuaalne. Kui Kesk-Eestis saab eluhoonetele vajaliku maa maksu tasuda sadade kroonidega, siis Tallinnas tuleb 900-ruutmeetrise krundi eest tasuda aastas 30 000 krooni.

On arusaadav, et maamaks on linnades suurem, kuid toodud suurusjärk on silmanähtavalt ebaproportsionaalne.

Teine on võlakaitseseaduse vastuvõtmise otsus. Paljud pered on võtnud kodu soetamiseks või renoveerimiseks laenu. Kui üks liige on kaotanud töö, on perel raske laenu tagasi maksta ja toime tulla. Et vältida eraisiku pankrotte ja kodu kaotust, on vaja seadustada mehhanismid, kuidas makseraskustes kodulaenuvõtja võlgu ümber kujundada, arvestades seejuures nii võlgniku kui võlausaldajate õigustatud huvisid.

Kolmas teemavaldkond on kõige põhimõttelisem. Riigikogu peab seaduse jõuga kehtestama reegli, et riik ei tohi üldjuhul kulutada rohkem, kui teenib.

Majanduslanguse aegadel võib riik kulutada enam, kui tulusid teenib, kuid üksnes reservide arvel. Eelarvepuudujäägi ülempiiriks on seatud Maastrichti kriteeriumides sätestatud kolm protsenti sisemajanduse koguproduktist. Sellisel juhul tuleb kulutatud reservid taastada seaduses määratud perioodi, näiteks kuue aasta jooksul.

Esmapilgul tundub see põhimõte iseenesestmõistetav, kuid see pole nii. Ka Eestis on tehtud järjekindlalt ettepanekuid, et riik peaks võtma suured laenud. Valitsuse aktiivse laenamise toetamiseks on väidetud, et laenude arvelt tehtavad kulutused, kui need on plaanitud targasti, toovad riigile pikemas vaates tagasi piisavalt maksutulu, et maksta võlad tagasi. Elu on siiski näidanud, et kõikvõimalike argumentide toel kogutud võlakoorem ei ole oluliselt vähenenud üheski riigis. Sisuliselt on maksukoormuse tõus edasi lükatud tulevastele põlvedele.

SUURE võlakoorma teenindamine ja tagasimaksmine toovad endaga kaasa olulisi kulusid. Maastrichti kriteeriumidega sätestatud maksimaal­ne võlakoormus tähendab, et ainuüksi intressimaksed oleksid Eestis sama suured, kui praegu kulub kaitseväele või kõigi õpetajate palkadeks.

Eelarve tasakaalu nõude seadustamine aitaks panna riiki, omavalitsusi ja teisi avaliku sektori esindajaid mõistlikult kulutama. See annab kodanikele ja ettevõtjatele kindlustunde: nad saavad selge garantii, et plaanide Eestiga sidumine ei tähenda tulevikus üle jõu käivat maksukoormust, mis tuleneb vajadusest tasuda riigi võetud võlgu.

Tagasi üles