Sel nädalal tähistatakse ülemaailmset vaimse tervise päeva. Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarsti Riina Jentsi arvates peaks inimesed üle saama selle valdkonnaga seotud eelarvamustest ning otsima häda korral asjatundjatelt abi.
Psühhiaater: eestlased on õppinud vaimsest tervisest hoolima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riina Jents, kaks viimast aastat on olnud paljudele inimestele pingelised. Kas keeruline aeg ühiskonnas peegeldub ka teie patsientide arvus?
Mõningal määral tõesti, kuid konkreetset statistikat selle kohta pole. Siiski avaldab raskest majanduslikust olukorrast enam mõju see, et rohkem on hakatud oma vaimsele tervisele tähelepanu pöörama ja sellest hoolima.
Psühhiaatria on valdkond, mis paraku tekitab inimestes võõristust ning seetõttu on neil raske arsti poole pöörduda, ennast ületada ja väga isiklikest asjadest rääkida.
Mida lihtsamini kättesaadavad ja patsiendisõbralikumalt korraldatud on psühhiaatrilised teenused, seda rohkem abivajajaid neid kasutab. Näiteks ei pea Viljandis psühhiaatri konsultatsioonile pääsemiseks tulema üksnes meile, vaid seda saab teha ka üldhaigla peahoones. Erinevalt varasemast rakendatakse praegu üldjuhul ambulatoorset ravi. Kui kunagi oli meil terve psühhiaatriahaigla peale 760 voodikohta, siis praegu on neid vaid paarsada.
Väga suure töö on ära teinud perearstid, kes on inimesi suunanud ja julgustanud psühhiaatri poole pöörduma. Ka haridussüsteemil ning sotsiaalsel tugivõrgustikul on tõhusas teavitustöös oma osa.
Samas tuleb endist viisi eelarvamusi murda. Loodetavasti aitab seda teha neljapäeval meil aset leidev külastuspäev. Kui inimesed saavad haigla tööga tutvuda ja näevad, et tegu pole mingi suletud hirmutava asutusega, aitab see levinud valehäbist üle saada. Tuleb mõista, et psüühikahäired on võrreldavad füüsiliste hädadega ning et neilegi leidub ravi.
Millest võiks inimene ära tunda, et ta vajab psühhiaatri abi?
See on väga individuaalne, kuid oma patsientidele panen ma südamele, et nad pöörduksid uuesti arsti poole siis, kui märkavad enda juures kahte asja: une- ja söömishäireid, näiteks uinumisraskusi ja isutust. Need on väga kindlad ja hästi ära tuntavad ohu märgid.
Meie kasvatus ja kultuuriline taust aitavad kaasa mõtteviisile, et inimene peab ise enesega toime tulema, peab olema tugev ja edukas. Nii inimesed kahtlevadki, kas nende probleem on arsti poole pöördumiseks ikka piisavalt suur. Arvatakse, et ollakse ise oma hädades süüdi. Just seda süütunnet ja hirmu, et ehk neid ei võeta täie tõsidusega, tahamegi inimestel teavitustööga maha võtta.
Teiseks kardetakse ravimisõltuvust, sest sel teemal on ilmunud palju vastuolulisi artikleid. Tegelikult pole selleks hirmuks põhjust. Müüdid tuleb kummutada. Meie meditsiiniharu on tohutult arenenud ja palju haigusi on allutatud ravimitele, kuid on ka ohtralt teisi teraapiavõimalusi, mida laiemalt ei tunta.
Psühhoneuroloogilised haigused kipuvad küll kroonilist vormi võtma, ent tänapäeval on nende korduvuse protsent tunduvalt kahanenud. Sõltuvalt patsiendi soodumustest, tema haiguse sügavusest ja ravi pikkusest on nii neurooside kui depressiooni ravi üldjuhul tulemuslik.
Kas vastuvõtule pääsemiseks peab olema perearsti saatekiri?
Ei, inimene võib ise tulla ning endale arsti valida. Kui kohe arsti juurde ei pääse, võtab tulija vastu erikoolitusega õde. Ühtki inimest, kes kohe abi vajab, ei saadeta tagasi.
Kas on võimalik üldistades öelda, millised inimesed kõige sagedamini teie vastuvõtule tulevad?
Patsiente on väga erinevas vanuses ja mitmesugustest ühiskonnakihtidest. Vanuse poolest on kõige enam siiski heas tööjõus inimesi, kel on suur vastutuse koorem. Samuti võib öelda, et naised ei viivita abi otsimisega nii kaua kui mehed, kes pöörduvad pahatihti alkoholi poole, mis toob omakorda kaasa uued probleemid.
Kas eestlaste introvertsus teeb asja hullemaks? Kas teie töös on märgata kliima ja aastaaegade mõju?
On küll. Kõigil soome-ugri rahvastel on näiteks suurem enesetapu risk, mis on kindlasti seotud meie kinnise loomuga. Samuti võib täheldada, et oktoobris ja novembris ning lume sulamise aegu märtsis ja aprillis on inimeste vaimne tervis hapram. Porine pime aastaaeg avaldab psüühikale ikkagi mõju.
Olete ka varem korraldanud nii-öelda lahtiste uste päevi. Kui palju teie asutuse vastu huvi tuntakse?
Huvi on olnud üsna suur. Näiteks kevadel käis siin samasugusel üritusel 90 õpilast maakonna koolidest ning ka sügisesel töövarju päeval on koolinoored tahtnud jälgida meie personali tööd. Seega ootame 7. oktoobril külastuspäevast suurt osavõttu.
ASUTUS
Psühhiaatriakliinik pakub ravi ja paranemist toetavat keskkonda.
• Psüühikahäirete ambulatoorne ja statsionaarne ravi.
• Sotsiaalne rehabilitatsioon pikal haiglaravil viibinuile.
• Tuberkuloosi ravi psüühikahäiretega patsientidele.
• Haiglal on oma raamatukogu, kultuuri- ja tegevusmaja, kus haiged saavad juhendajate suunamisel tegelda oma huvialadega.
Allikas: Viljandi haigla psühhiaatriakliinik