Viljandi piiril püüavad pilku vääveltorikud

Viljandi piiril Tartu poole viiva tee ääres on kaks hõbepaju ehitud silmapaistvalt kollaste kobaratega ehk tinglikult söödavate seentega.

See seen on väävlik ehk vääveltorik, mille viljakehad üksteisega kokkukasvanult võivad Kuulo Kalamehe ja Vello Liivi raamatu «400 Eesti seent» andmeil moodustada hiiglaslikke, lausa mitme meetri pikkuseid kogumeid. Laiuski on silmapaistev, sest seenekübara läbimõõt suudab ulatuda 30 sentimeetrini.

Hävitav ilu

Mükoloog Indrek Sell ütles, et vääveltorik ehk ladina keeles Laetiporus sulphureus on üks sagedasemaid puuseeni pargipuudel. See kasvab enamasti parkides, jõekallastel, alleedel, vahel ka metsas. 

«Vääveltoriku kollased või oranžid viljakehad ilmuvad alates maikuu lõpust ja võivad sageli olla väga dekoratiivsed,» lausus Sell. «Enamasti kasvab seen tammedel ja remmelgatel, kuid teistelgi lehtpuudel, muu hulgas on seda Eestis isegi pähklipuult leitud.»

Ilus võib aga vahel olla hävitav. Nagu mükoloog rääkis, põhjustab vääveltorik puidu pruunmädanikku, mis areneb kiiresti ning võib põhjustada puu mädanemist. Viljakehade ärakorjamine seent ei hävita, ent võib pidurdada levikut ligidal kasvavatele puudele. Mütseel ehk seeneniidistik elab puutüves ikka edasi, eosed arenevad viljakehas. 

«Kollased või oranžid vääveltoriku viljakehad on indikaatoriks, et puidus on mädanik,» nentis Sell.

Seeneraamatud peavad vääveltorikut reeglina söödavaks, kuid enamasti on juures märkus söödavuse tinglikkuse kohta. Nimelt võib see seen põhjustada mao- ja soolehäiretega mürgistust, näiteks kõht läheb lahti või hakkab valutama.

Indrek Sell ütles, et tema ei ole vääveltorikut maitsnud ja seda ei peeta väga heaks söögiseeneks, kuid ehk edaspidi proovib ta selle siiski järele.

Käesoleva kirjatüki autor proovis vääveltoriku ära. Kuna autotee lähedalt pole hea toidupoolist korjata, piirdusin pisema tükiga. Kodune kokk kupatas ja praadis seenekuubikuid sibulaga. 

Enne kupatamist oli lõhn intensiivne ja omapärane, pärast kupatamist andis aga järele. Seeneliha oli pehme ja mahe, tunda oli põgusalt mõrkjat järelmaitset. Praetultki oli seen pehme ja maheda maitsega, mõrkjat tooni enam polnud. Paistab, et vääveltorik mekib just sellisena, kuidas seda maitsestada. 

Kõht võttis vääveltoriku kenasti vastu, mingit probleemi ei tekkinud. Kui leiaksin seent linnast kaugemal, korjaksin seda isegi rohkem.

Välisautorid arvavad

«Seenelise käsiraamatu» autor Klas Jaederfeldt toob näiteks, et Rootsis vääveltorikut tavaliselt ei sööda, aga ta juhtus lugema, et välismaal tormavad inimesed lausa ummisjalu seda korjama. Jaederfeldt kirjeldas, kuidas ta seepeale vääveltorikut toiduks valmistas ning talle tundus see samasuguse konsistentsiga nagu kanaliha.

«Põhjala seeneraamatu» autorid Pertti Salo, Tuomo Nie­melä ja Ulla Salo märgivad, et Põhja-Ameerikas peetakse vääveltorikut heaks söögiseeneks, kuid teiste andmete järgi põhjustab see kõhuvalu, eriti koos alkoholiga.

«Seenelise teejuhi» autor Hans E. Laux ütleb, et vääveltorik on noore ja korralikult keedetuna söödav, aga mitte maitsev, ning toorelt seda tarbida ei tohi.

Raamatu «Seened» autorid Shelley Evans ja Geoffrey Kibby nendivad, et vääveltorik on toorelt söödav, kuid võib põhjustada seedehäireid. See arvatakse olevat allergiline reaktsioon, mis ilmneb kiiresti ja esineb ligikaudu ühel inimesel kümnest.

«Tunne seeni» autor Mauri Korhonen nendib, et noorte viljakehade servaosad on söödavad, aga põhjamaades neid ei tarvitata. Ta lisab, et vääveltoriku seeneliha on noorelt pehme, vanalt kuiv ja rabe.

Raamatu «Põhjamaa seened» autorid Pelle Holmberg ja Hans Marklund kirjutavad, et Mandri-Euroopas ja Inglismaal leidub entusiaste, kes kiidavad vääveltoriku söögikõlblikkust pärast kupatamist, kuid arvamused söögiväärtuse kohta lahknevad oluliselt. Pealegi kõnelevad uued andmed Inglismaalt, et selle seene söömine on põhjustanud mürgistusi.