Minu linn ja minu inimesed. 15 aastat hiljem

Rannar Raba
, Sakala vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Viimasel ajal pole seda enam eriti ette tulnud, aga veel mõni aasta tagasi oma gümnaasiumiaegsete koolikaaslaste ja sõpradega kokku juhtudes kuulsin ühtepuhku tuntava tagamõttega küsimust: «Noh, ja sina oled ikka veel seal Viljandis, eks ole?»

Tõepoolest, olen oma toonasest sõpruskonnast vaat et ainus, kes pärast ülikooli lõppu kodulinna naasis. Kõik teised on mööda Eestit laiali: kes Tallinnas, kes Tartus, kes Harjumaal, kes Saaremaal. Aeg-ajalt elatakse välismaalgi.

Ma ei salga, et mõnikord on eeltoodud fakti tunnistamine mind endas kahtlema pannud. Kui suur luuser ma siis õieti olen, et pole osanud või tahtnud end mujal teostada? Justkui oleks pesast kaugele lendamine igal juhul iseenesestmõistetav. Need mõned aastad, kui ma kunagi Tartus elasin ja toimetasin, ei tähenda ju õieti midagi. Kokkuvõttes olen ikkagi paadunud paikne. Üksik erand. Ürgviljandlane.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles