Kivimees õpetab mürakaid purustama

Meistri kirve all lõhenevad maakivid imelihtsalt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolga-Jaani vallas Vissuvere külas Veski talus pühapäeval peetava käsitöö ja vanavara päeva magnetiks tõotab kujuneda kivimeistri koolitus.

Esimese meki ees ootavast sai Sakala teisipäeval, kui Veski talu peremees Aivo Jurak ja noor kivimeister Hardi-Sander Luik vedasid taluõuele hulga maakive ja asusid neid lõhkuma.

Pooletonnise lammutaja

«Suurim kivi, mille olen haamriga purustanud, kaalus 500 kilogrammi ringis,» ütles Hardi-Sander Luik. «Nägin, et see läheb kergesti katki, ning lõin kivikirvega neli veerandmeetrise läbimõõduga mõnusat viilu.»  

Meister märkis, et suuremate mürakate purustamiseks võtab ta tavaliselt appi siiski meislid või kivipuuri.

«Valin lõhkumiseks selliseid kive, millel on võimalikult palju pinda, millele lüüa. Kolmandik puruneb plaani kohaselt, ülejäänud tuleb hiljem sobilikuks lihvida ja alles jääv osa läheb täiteks,» pajatas ta. «Esmalt tasub randmed soojaks teha ning kasutada võiks pehmemast puust tehtud pikemat vart – siis on põrutus kätele väiksem ja jõuõlg suurem.» 

Meistri sõnutsi läheb igal koolitusel katsetajate käes puruks üks või kaks vart, aastas kulub tal neid 30 ringis. Käsi kaitseb ta 20-euroste kinnastega. Need kuluvad päevaga. «Sõber USA-st tellis autoring­rajasarja NASCAR sõitjate kindad, need on pidanud vastu kaks nädalat,» lausus Hardi-Sander Luik. 

Murtud kivide servad on väga teravad ja neid tassib ta lehmanahast põlles.

Meistri arsenalis on viis kivikirvest, neist suurim on 13-kilogrammine. «Raskeim on rariteet. Neid enam taludes naljalt ei leia, kõik on vanarauda viidud. Käisin kord tuttaval abiks ning kui seal seda kirvest märkasin, hakkasid mul käed erutusest värisema. Peremees nõustus selle poest ostetud uue vastu vahetama. Järgmised kaks aastat töötasin iga päev vaid selle kirvega. Ühel krooniaja lõpu koolitusel pakuti mulle selle eest 10 000 krooni, aga ma isegi ei mõelnud müümisele – leid on mulle kullast kallim.»

Ka naised tulevad toime

Hardi-Sander Luik ütles, et enne lõhkuma asumist tuleks kivi korralikult toestada ning kirvest ei tasu jõuga peale lüüa, vaid lasta vabalt alla langeda. Mürakate purustamine käis meistril pealtnäha hõlpsasti, kivid pooldusid kärmelt väikse tolmupilve saatel. 

Lõhkumismõnu pakuti maitsta ka leheneegritele. Siinkirjutaja sai kivi puruks kolmandal, fotograaf Elmo Riig teisel löögil. «Vanad mehed saavad selle tööga hakkama küll!» kiitis piltnik tagantjärele. Meister kostis, et igal koolitusel on kive purustamas käinud ka mõni naine ja ükski ei ole jänni jäänud.

Lõhkuja tähelepanekut mööda on maakivides ilu ja nüansirikkust nagu ei kusagil mujal. «Kivides on praod, roostejäljed ja muu, mis on aastatuhandete jooksul sinna talletunud. Värvegi jagub: leida võib punast, halli, pigivärvi või lillakat tooni,» rääkis Hardi-Sander Luik.  

Meistri südameasjaks on vanade maakivihoonete taastamine, kuid ta on teinud ka välikööke ja moodsaid sillutisi. «Kivid on mind alati väga paelunud: maal kasvades veeretasin neid alatasa,» lausus Luik. «Naljaga pooleks võin öelda, et kivide armastus sai alguse sellest, kui naabripoiss mind kogemata kiviga viskas. Mälestuseks jäi pähe arm.»