Kevadiselt karge supluse järel läbi rägastiku rappa ehk Viljandimaa äärmuspunktid

Kahe jõe ühinemiskoht, võsane raiesmik, vetruv raba ning oja rägastikulise metsa ääres – need on Viljandimaa nelja ilmakaare äärmuspunktide märksõnad.

Sakala toimetuse esindajad võtsid kätte ja käisid läbi kõik neli punkti. Et Viljandist algav käik oleks loogiline ja võimalikult lühike, valisime teekonna järjekorraks ida, põhi, lääs ja lõuna. 

Aega kulus terve tööpäev: lahkusime linnast hommikul poole üheksa paiku ja jõudsime tagasi õhtul pärast seitset. Eks saanuks kiiremini, aga keha vajas kosutust ja looduses jagus matkasammudesse omajagu nautlemist. Autosõitu oli ligikaudu 340 kilomeetrit, kuhu pole arvatud hilisemat kordussõitu idapunkti.

Viljandimaa täpseid äärmuspunkte aitasid otsida ja määrata Tartu ülikooli geograafiaosakonna teadur Taavi Pae ja maa-ameti geoinfosüsteemide büroo peaspetsialist Ants Vain. Kohale juhatasid kosmoses tiirlevatelt satelliitidelt vajalikku infot võttev nutifon ja spetsiaalne satelliitnavigeerimise ehk GPS-seade.

Selles loos tähistatud äärmuspunktide puhul tuleb arvestada mõõteveaga, mis eriti vees võis olla suurem, sest vette läinud reporter aparaati kaasa ei võtnud. Inimkeeli öeldes: mõnel juhul mõni meeter siia-sinna.

Äärmuspunktide fotod ja videod on tehtud umbes kolme meetri kaugusel naabermaakonnas suunaga Viljandimaa poole. Ehk siis väljast sisse.

Ilu on muidugi vaataja silmades, aga just teekond maakonna läänepunkti tundus looduslikult kõige kaunim. Võtke suund Tipu külla ja keerake Iiast vasakule. Seejärel saate sõita kilomeetrite kaupa mööda sirgeid metsateid, tehes korduvalt täisnurkseid pöördeid. Teine võimalus on keerata Tipu külast vasakule, siis näib teekond lühem.

Lõpuks saab sõiduki jätta metsatee äärde ning hakata astuma mööda oja äärt. Sealgi on teekond risune, aga muutub kõrgele ulatuvatel kraavikallastel kohati maaliliseks. Kilomeetri järel keerab pisem oja paremale ja võtab suuna rappa, läänepoolseim punkt jääb poole kilomeetri kaugusele. Muidugi võib minna ka otse läbi metsa, aga sel juhul saaks rabateekond pikem. Meil tuli rabas astuda mõnesaja meetri jagu.

Kaardil on vastu Pärnumaad paiknev Viljandimaa läänepoolseim punkt väikeses piirinurgas. Tundub mõneti imelik, et keegi otsustas omal ajal rappa just sellise nurga joonistada, kuigi loogilisem olnuks tõmmata ühtlane kaar. 

Kohal muidugi piirist aimu pole. On lage raba ja üksikud madalad männid. Kohe läänepoolseima punkti juures Viljandimaal on älves – vesine lohk rabas mätaste vahel.

Teekonda Viljandimaa kõige lõunapoolsemasse punkti Karksi valda alustasime Valgamaalt, sest nii pääses autoga märksa lähemale ja jala tuli astuda umbes pool kilomeetrit. Küll peab arvestama, et siis kulgeb teekond ilma mingi kahtluseta läbi eravalduse.

Muidugi saab sõiduki kaugemale jätta ja kõndida rohkem. Aga see pole teab mis mõnus kulgemine, vaid tõeline takistusrada: risti-rästi maha langenud puud, tihnik, kännud, juurikad, mättad, vesi, pori ja lõpuks kõik see üheskoos. 

Vaieldamatult nõuab Viljandimaa lõunapooluse vallutamine teiste punktide võtmisega võrreldes kõige tugevamat füüsilist pingutust. Teisalt on seegi koht, just oma tõrjuvas metsikuses, imetlusväärne. Lõunapunkt asub Jõeveski ojas, vaid mõnikümmend meetrit välismaast, Läti vabariigist, eemal. Pikal mehel oli vesi seal täpselt jalgevaheni, lühem inimene peab arvestama ulatuslikuma märgumisega.

Viljandimaa põhjapunkti jõuda on kõige lihtsam. Võtke suund Pilistverre ja sealt edasi Arjassaare küla poole. Pärast seda, kui hooned selja taha jäävad, aga enne, kui pinnasetee Järvamaale jõuab, astuge vasakule raiesmikku. 

Äärmuspunkt asub teest mõne kiviviske kaugusel tihnikuks muutuva risuse raiesmiku ja metsa vahel. Piirjoon Viljandi- ja Järvamaa vahel on lausa silmaga nähtav ning keskpunkti juures asub krundi piirile viitav lühike metallvai.

Veel üks väike tähelepanek: põhjapoolseimale punktile on inimasustus kõige lähemal, linnulennult mõnesaja meetri kaugusel.

Kuigi idapunkti saaks ukerdada jalgsi, on parem liikuda mööda jõge. Sakalale tuli appi Jõesuu turismitalu ning perepoeg Karl-Joosep Jakobson võttis meid turismitalu juurest kaatri peale. Mööda looklevat jõge kujunes teekonna pikkuseks pisut üle kuue kilomeetri ning see kulges kuni sihtpunktini Tartu maakonnas – Viljandimaa piir jookseb allavoolu vaadates vasakkalda servas.

Kui olime esimesel korral ehk 6. mail Viljandimaa idapunktis ära käinud, hakkas mul kui akuraatsust ihkaval reporteril süda kripeldama, sest olin punkti vaadelnud vaid kaatrist. Nii sõitsime 12. mail tagasi: ronisin vette ja ujusin äärmuspunkti juurde, et see oma kehaga ära tunnetada. Et ma pole karastava kümblusega harjunud, piirdus suplus 12-kraadises vees mõne minutiga ning juba siis hakkas keha veidralt väsima. Õhk oli õnneks sama soe ja veest välja ronides kontrasti polnud. Tehtud! 

Piirid kulgevad omasoodu

Kas olete kunagi mõelnud, miks mingi geograafiline piir kulgeb nii, nagu see just parasjagu kulgeb? Sakalal Viljandimaa äärmuspunkte uurides säärane küsimus tekkis.

Näiteks miks on raba läbival kahe maakonna piiril Viljandimaa kõige läänepoolsemas punktis väike, ent selge nurk, kuigi piirjoon võiks kulgeda ühtlase kaarena?

Tartu ülikooli geograafiaosakonna teadur Taavi Pae tõdes, et seda, miks piirid käände teevad, ei mäleta ilmselt enam keegi. «Selle selgitamiseks peaks ette võtma eriuurimuse, aga ka see ei tarvitse vastust anda,» lausus ta.

Pae märkis, et mõnel pool on seniajani kehtivad piirid veetud sadu aastaid tagasi mõisate valduste järgi. «Sageli on piiri aluseks mingi loodusgeograafiliselt ebasoodus ala, näiteks soine mets või raba. Sinna siis piir tekkiski. Aastasadu tagasi sel suurt tähtsust polnud. Lihtsalt ühel pool raba oli üks ja teisel pool teine mõis.»

Viljandi maakonna ajalugu on Pae hinnangul küll üsna segane, aga näiteks 1836. aasta Rü­ckeri kaardil on ida- ja läänepoolseim koht sealsamas, kus nüüd. Viljandimaa lõunapoolseim nurk Karksi vallas kuulus toona Pärnumaale ja oli Pärnumaa kagupoolseim punkt. Viljandimaa põhjapoolseim punkt on tänaseks muutunud, sest varem Viljandimaale kuulunud Pilistvere kihelkonna põhjaosad on läinud Järvamaale.