Hiljuti said lõõpimishimulised viljandlased hammast teritada selle kallal, et maakond sõlmis sõprussidemed Hiina provintsiga. Nüüd on päevakorral küsimus, kas Viljandi võtab vastu sõpruse, mida on sobitatud Eesti välisministeeriumis. Meiega tahaks tuttavaks saada Gruusia Gori, mida laiemalt tuntakse Nõukogude diktaatori Stalini sünnikohana.
Ehkki tänapäevalgi leidub mägede poegade hulgas neid, kes diktaatorit au sees peavad, ei mängi kõnealune fakt kahe linna suhetes mingit rolli. Küsimus pole selles, kuidas Staliniga seostamine mõjub sõprussidemete kaudu meie mainele, vaid selles, kas meil on üldse sellist läbikäimist vaja. Mida see meile annab, mida meilt oodatakse ja kas suhted jäävad formaalseks või hakkavad ka vilja kandma?
Tuleb tunnistada, et mingi ühisosa meil Goriga just nagu oleks, sest selles meist üle kahe korra suuremas linnas on samuti kutsekool ja metallitööstus.
Seda, et eestlastele avaldavad grusiinide iidsed tavad ja elurõõm muljet, on tõestanud mägede poegade hea vastuvõtt pärimusmuusika festivalil. Samuti on kaukaaslastel aidanud meie südameid võita vastuseis suurele ja võimsale naabrile. Kahe aasta tagune Vene-Gruusia sõda on meil veel selgelt meeles.
Siin ongi konks. Mainitud konflikti järel pakkusid väikeriigile abi paljud, kuid aasta pärast hakkas avalikkuse ette jõudma teateid, et toetus ei läinud mõnel juhul sinna, kuhu pidanuks, või ei osatud seda õigesti kasutada. Ka logisev sisepoliitika ei tule riigile kasuks. Need tõrvatilgad on paljude arvates meepoti rikkunud.
Niisiis leidub asja vaagides nii mõndagi, mida kaalukausile panna. Kaalu teljeks võiks olla aga fakt, et Viljandil on välismaal kaheksa sõpruslinna, millest koostööd tehakse tegelikult vaid kolmega. Viljandi olukord on sama kui populaarse suhtlusportaali Facebook kontopidajal, kellele on märkamatult siginenud nelisada sõpra, enamik neist talle tundmatud.