Hambapasta stratosfääri ei jõudnud

Maailma esimene keemiakatse stratosfääris läks laupäeval küll luhta, kuid ehk nii oligi hea.

Katset korraldanud Stratos­Chemi projektijuht Mikk Mihkel Vaabel selgitas, et kui taevasse lennutatud õhupall katkisena alla oli tulnud, selgus, et see kaamera, mis pidi katset filmima, oli välja lülitatud. «Kui katse oleks toimunud, siis poleks meil videot nagunii olnud ja oleksime saanud ainult teise kaameraga paar pilti,» lausus Vaabel.

Kuigi peamiselt Viljandi gümnaasiumi õpilastest koosneval StratosChemi meeskonnal oli sooritamata katse tõttu hinges pisike pettumus, märkis Mikk Mihkel Vaabel, et pettumus olnuks veel suurem, kui katse oleks toimunud ja õhupall oleks tagasi maale tulnud tühja kaameraga.

«Kui katse oleks õnnestunud, oleksime mõelnud, et ei tea, kas üldse tasub uuesti teha, sest mingisugused pildid on ju käes,» märkis Vaabel. Nüüd on tal aga plaanis Inglismaalt uus ilmavaatluse õhupall tellida. 

Uus pall ja konteiner

Katse idee sündis juba novembris ja ettevalmistused kestsid kuus kuud, teist korda saaks ilmselt hakkama ka viie päevaga. Kogu mehhanism on ju läbi proovitud ning tarvis on vaid uut õhupalli ja katsevahenditele penoplastist konteiner ehitada. «Praegune on veidi viga saanud ja see GoPro kaamerate kinnitus ei toiminud ka nii hästi, kui võiks,» ütles projektijuht. 

Luhtunud katse ettevalmistamine läks plaanipäraselt ja õhupalli lendulaskmist ei häirinud laupäeval Viljandist mõne kilomeetri kaugusel Kikka golfiplatsil ka tugev tuul. Ilmavaatluspall täideti 5000 liitri heeliumiga ja tiim saatis konteineri elevandi hambapastaks nimetatava katsega teele.  

Katse tarbeks oli palliga kaasas penoplastist konteiner. Mikk Mihkel Vaabel näitas konteineri sisu tutvustades esiti arvutit, mis annab katse tegemiseks impulsi siis, kui pall on jõudnud 30 000 meetri kõrgusele. Elektriimpulss mõjutab kaht pudelit, millest ühes on vesinikperoksiid ning teises kaaliumjodiid ja nõudepesuvahend Fairy. Pumbad oleksid vedeliku suunanud voolikutest väljaspool konteinerit asuvasse anumasse, kust oleks pidanud tulema palju vahtu. Seda olekski GoPro kaamera filminud.

Woo-woo mõistatus 

Mikk Mihkel Vaabel rääkis, et ettevalmistusi tehes oli ta suhelnud veebis inglise amatööridega, kes tegelevad samasuguse õhupallindusega. Kuuldes eestlaste katse ebaõnnestumisest, rääkisid inglased, et nemad nimetavad seda, kui muidu vastupidav ilmavaatluspall liiga vara lõhkeb, woo-woo’ks. 

«Keegi ei tea, miks, aga sellistest õhupalli mudelitest mõni plahvatab enne, kui peaks,» rääkis Vaabel ja nentis, et üle poolteise aasta oli see pall esimene, mis eesmärgiks seatud 30 000 meetri asemel lõhkes 22 175 meetri peal. 

Kui õhupall lendu läks, asus meeskond seda arvuti edastatud signaalide järgi jälitama. Kui esiti oli arvutatud välja välgunoole kuju meenutav marsruut ja maandumispaik oleks pidanud jääma Ida- ja Lääne-Virumaa piirile, siis arvestatust varasem lõhkemine viis palli Peipsile hulga lähemale. 

«Üks hetk tuli lihtsalt teade, et kiirus on miinus 21 meetrit sekundis,» meenutas Vaabel laupäevast üllatust. Siis oli näha, et kiirus kahanes veelgi, ja Tõravere observatoorium aitas neil kätte saada ka kõige nõrgemad signaalid. 

Lõpuks leiti tund ja kümme minutit õhus olnud konteiner Avijõe äärest. «Seal oli kraav või midagi selletaolist ning sinna põhja oli konteiner langevarju pidi kinni jäänud nii, et see oli täiesti vees,» ütles Vaabel ning rääkis, et veest said nad kupatuse kätte õngega. «Mu kursusekaaslane Raido Enn tõmbas selle välja. Tal oli kaks päeva vana õngekomplekt juhuslikult kaasas,» tähendas ta. Õnge omanik ei osalenud projektis, aga meeskonnal endal ei tulnud pähegi, et kalapüügivahendit võiks vaja minna.