OLEN ALATI olnud nõutu, kui eakatega seoses räägitakse eelkõige hooldamisest ja abistamisest. Loomulikult tuleb vanema põlvkonna vajadusi arvestada, see on enesestmõistetav. Ent kohtun oma töös päris sageli eakatega, kes tulevad rõõmustavalt hästi endaga toime ega oota abi. Isegi vastupidi: väga palju on neid, kel on tahtmist ja pealehakkamist senisest enam ühiskonda panustada, kuid ühiskond ei oska pakutavat vastu võtta.
KUIDAS SAAVAD eakad ühiskondlikus elus osaleda ka pärast pensionile jäämist?
Vanavanema rolli täitmine on küll suurepärane võimalus kogemusi ja elutarkust edasi anda, aga paljudes peredes saadakse vanavanemaks täies tööeas, mistõttu lapselastele napib aega. Pensioniikka jõudes on lapselapsed juba nii suured, et hoidmist ei vaja, kuid tööharjumus ei lase hea tervisega eakaid ka päris koduseks jääda.
Meie ühine eesmärk ei ole pensionäre iga hinnaga tööle sundida, vaid luua tingimused, et neil oleks võimalik ise valida, kui aktiivselt elada. Me ei ole nii rikkad, et võiksime suure ja rikkalike kogemustega ühiskonnagrupi teenetest kergekäeliselt loobuda.
Täisväärtuslik ja väärikas vanaduspõlv on see, mida me kõik endale soovime, aga selle saavutamiseks peame suutma ellu viia teatud muudatusi nii eelarvamustes kui praktikas.
Rääkides eakate tööhõivest, peame olema senisest rohkem valmis pakkuma osalist tööaega. Paljud pensioniikka jõudnud inimesed on täiskoormusest väsinud, ent sotsiaalse võrgustiku säilitamiseks ja eneseteostuseks töötaksid nad paar-kolm päeva nädalas hea meelega.
Meil tavatsetakse rääkida vanuselisest diskrimineerimisest ja mõne eriala puhul seda kindlasti ka tehakse. Eakate tööhõivest kõneldes ei tohi aga eakate ja noorte tööhõivet vastandada, sest need vanuserühmad ei konkureeri enamasti ühele tööle.
Leidub ka neid tööandjaid, kes eelistavad palgata just eakamaid inimesi, sest nood on nende arvates noortest kohusetundlikumad ja korralikumad. Vanemate inimeste elukogemus ja tööharjumus kaaluvad sageli üles noorte kiiruse ja õppimisvõime.
Vanusele 55—70 aastat mõeldud tööturumeetmed erinevad samuti noorematele inimestele mõeldutest. Paljud selles eas inimesed soovivad ennast edaspidigi töö vallas teostada, kuid vajavad selleks täiendusõpet. See tähendab, et elukestva õppe programme peab olema piisavalt ka eakamale rühmale.
MINU EMAL on mulle alati üht-teist südamele panna ja õpetada, isegi nüüd, kui mul endalgi on juba vanust ja tarkust küll. Suhtun tema arvamusse respektiga, sest inimesel, kes on suutnud pakkuda oma lastele ja lapselastele tervet perekonda, julgustavat eeskuju ja toetavat kodusoojust, on nii väärtuslik elutarkus, et seda lihtsalt peab kuulama ja arvestama.
Kogu ühiskond ainult võidaks sellest, kui me oskaksime rohkem elutarkust kuulda võtta ja põlvkondade vahel sidet hoida.