Kas igaühest võib saada radikaal?

Priit Neilinn Foto: Erakogu

KUI VÄHEMALT kolm inimest koos mõnda tähtsat asja toimetasid, tavatses minu kadunud isa alati poolnaljaga öelda: «Noh, parteirakuke on siis nüüd loodud.» Need sõnad meenusid mulle, kui lugesin kunstitudeng Ramil Khalikovi ja Roman Manko arreteerimisest. Kaitsepolitsei vahistas nad seoses Eestist varem Süüriasse organisatsiooni Islamiriik (ISIS) lahkunud Abdurrahman Sazankovi rahalise toetamisega. Neile esitati süüdistus terrorismi toetamises.

ISIS-e parteirakuke on meil nüüd siis olemas. See näitab, et meil ei õnnestu end Euroopas ja mujal maailmas toimuva küljest lahti haakida, kuidas me ka ei sooviks. Kui meie nii väikese islamiusuliste protsendiga riigis võis tekkida ISIS-t toetav grupp, mis siis veel rääkida kõigist muudest radikaliseerumise variantidest, mida on tänapäeva killustunud maailmas ülikülluses.

Mida on tarvis, et niinimetatud normaalsest inimesest saaks radikaal või, veelgi hullem, terrorist? Kas terrorism on patoloogia?