Paari nädala jooksul on «Sakalas» päris palju kirjutatud Viljandi Arkaadia aia hädadest. Mitu selle rajajat on ajalehes selgitusi jaganud ning saanud üpris kõvasti nahutada.
Marko Suurmägi: Vigade parandus Arkaadia aeda linna südameks ei muuda
3. oktoober 2010, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametnikud, poliitikud ja kodanikud on üsna ühel meelel, et objekt ei kukkunud välja niisugune, nagu seda enne ehituse algust ette kujutati, ning linnavalitsusest on kuulutatud, et see tuleb osaliselt ümber teha. Nüüd, kui inimesed on saanud oma pahameele ebaõnnestunud ehituse üle välja elada, on viimane aeg hakata mõtlema, mida täpselt muuta tuleks.
Kaks aastat tagasi valminud aiale heidetakse kõige rohkem ette seda, et algul lastele ronimiseks mõeldud redelid on ohtlikud, pingid ebaratsionaalsed ja purskkaevud koledad. Nende murede lahendamiseks kuluksid hea tahtmise ja huvitava idee korral vaid mõned kümned tuhanded kroonid. Ronimispuud saab ju aiast ära viia, pingid teise kohta tõsta ning ka purskkaevude juures oleks võimalik suhteliselt vähese rahaga midagi muuta. Vaevalt aga need vigade parandused aeda sisuliselt paremaks muudaksid.
Enne kui hakata tööde järjekorda kindlaks määrama, tuleks selgeks teha eesmärk, miks meile Arkaadia aeda üldse vaja on. Kas see peaks olema pelgalt ülikallilt korrastatud plats keset linna või kandma ka mingit ideed?
Kui tööd Arkaadia aias pihta hakkasid, olid linnajuhtidel ideed justkui olemas. Nii linnapea Kalle Jents kui volikogu juht Tarmo Loodus rääkisid paigast, kuhu võiks minna perega ja kus lastel oleks mängimiskoht. Kõneldi ansamblitest ja tantsuõhtutest, uuest linnasüdamest.
Vahetult aia avamise järel teatas Jents, et nüüd tuleb hakata mõtlema, kuidas inimesi Arkaadia aeda meelitada. Kaks aastat pärast avamist peab nentima, et laste mängupaigana on see betoonplats ebaõnnestunud, sumedatel suveõhtutel pole seal tantsuõhtuid korraldatud ning ansamblidki on seal mänginud ainult 2009. aasta suvel, kui seal paiknes üks folgipeo vabalava.
Arkaadia aed pole kujunenud viljandlastele kohaks, kuhu minna. Pigem on see koht, kust minnakse läbi, ja sedagi väga harva.
Ehk polegi aia ebapopulaarsuse taga need redelid, kummalised purskkaevud ja renni ehitatud pingid? Vahest tuleb põhjusi otsida hoopis sellest, et aiale pole seatud selget eesmärki?
Ilma selge plaanita on linnajuhtidel õnnestunud 8 miljoni krooni eest Viljandisse ehitada ilus tagahoov. See on puhas ja palju kordi kaunim kui endine umbrohtu kasvanud plats, mida linna joodikud peldikuna kasutasid. Aga kahjuks on see ikkagi tagahoov, kuhu on küll meeldiv sattuda, ent kuhu pole erilist põhjust minna.
Mis võiks Arkaadia aias olla? Kas see peaks olema ärikeskus, mille hoonetes tegutseksid väikesed kauplused ja teenindusettevõtted?
Säärane mõte on küll kena, paraku on see siseõu autostunud linlasele halva koha peal ja iga siinne kaupmees võib kinnitada, et kui tema poe ukse ette autot parkida ei saa, siis 50 meetri kauguselt sinna ei tulda.
Mõnus oleks, kui aias tegutseks kolm-neli eriilmelist kohvikut-söögikohta, mis üheskoos inimesi enda juurde meelitaksid.
Seegi tundub olevat pelgalt ilus mõte, sest Viljandi kohvikukultuuri ja tarbijaskonda arvestades oleks see ettevõtjale üksjagu hullumeelne ettevõtmine. Lisaks tuleb arvestada, et ei kohvikute ega ärikeskuste asutamine ole linnajuhtide otsustada. Neid loovad ettevõtjad ja just sellisesse kohta, kus nad ise oma tegevusel parimat väljavaadet näevad.
Niisiis ei saa linnajuhid tegelda kohvikute rajamisega, vaid mõelda välja viise, kuidas see tänav kohvikupidajatele atraktiivseks muuta.
Võib-olla pole ka kohvikud Viljandile parim lahendus? Ehk on linlastel veel ideid, alates teemapargist ja lõpetades kogu kvartalit hõlmava mänguväljakuga?
Need ideed peaks nüüd välja ütlema, et linnajuhid ei tormaks oma muutmismõtetega linlastele vastupidises suunas.
Lõpuks tasub mõelda ka sellele, et Arkaadia aed ei ole kole kõigi silmis. Hiljuti juhtusin vestlema paari tartlasega, kes olid sinna sattunud ühel folgifestivali ööl, ja neile oli see jätnud väga kauni mulje. Neile tundus «Sakalas» puhkenud arutelu selle ümberehitamise teemal täiesti arusaamatu.