Meeste arvu järgi ehitatud maja ahjus on küpsetatud ka luiki

Olustvere leivakoja perenaine Ulvi Sild pani laste valmistatud kakukesed kõigepealt 20 minutiks kerkima ja siis läksid need sama pikaks ajaks ahju. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kakk ei pea olema sugugi ümar päts. See võib olla voolitud ka näiteks kilpkonnaks või päikeseks. Või hoopis S-tähe kujuliseks, nii et pärast ahjust tulekut näeb see välja nagu madu, kelle selga katab seemnemuster. 

Olustvere mõisa leivakoja perenaine Ulvi Sild rääkis, et möödunud sügisel koda uudistamas käinud jaapanlased olid taignast suisa luiki meisterdanud. «Neil oli käeline tegevus väga hea! Isegi tiivasuled olid ahjust tulnud küpsetistel näha,» meenutas ta.

Seekord olid end kakuteoks laua taha ritta seadnud Olustvere kooli lapsed. Kõigile neile anti kätte väike taignatomp. Seda tuli esiti kahe peo vahel hoida, et see soojeneks. Ühtlasi võis miskit head soovida.

«Aga mitte raha,» toonitas Ulvi Sild ja lisas, et leiba ei hakatud vanasti kunagi tegema ka siis, kui tüli oli majas. 

Tänavu kevadel sai leivakoda viieaastaseks ja möödunud augustist on see iga päev lahti. Nii et iga mööduja võib sinna sisse astuda ning pannkooki süüa, kohvi juua ja endale leiba osta. Ka seekord olid perenaisel värsked pätsid ahjujärjekorras kerkimas. 

Vahel saab külaline soovi korral perenaise juhendamisel ka kakutegu proovida. Pikemaajaliseks külastuseks on aga tark endast ette teada anda.

«Mõni päev astub siit läbi ainult paar inimest, aga on tekkinud juba ka kindel kontingent, kes käib koos meie käsitööleiba ostmas,» ütles Sild ning tähendas, et tema leivateol masinat ei kasuta, vaid segab tainast alati käsitsi. 

Magasipuu nagu pangakaart

Kui kotta kogunenud lastelt sai küsitud, kas nad on varemgi leiba teinud, raputasid nad pisukese mõttepausi järel pead. Üks poiss lisas aga viivu pärast, et masin küll kodus teeb vahepeal. Ulvi Sild nentis seepeale, et kodus leivaküpsetamine on praegu päris laialt levinud. 

«Vanasti võttis perenaine leivateo ette harva, nii paar korda kuus. Ja päts sai väga suur. See võis kaaluda kuni 12 kilo,» lausus Sild ning märkis, et pereisa ülesanne oli siis leivast kääre lõigata.

Valida sai ühe- ja kahekäeviilu vahel. «Ühekäeviil oli paks, seda sai hoida ühe käega, aga kahe käe oma oli õhuke. Asjal oli veel niisugune konks, et kui tahtsid õhukest viilu, said putru ka juurde. Kui võtsid paksu, siis putru ei antud,» jutustas Sild. 

Olustvere praeguses leivakojas oli mõisaajal aga hoopis magasiait. Seda, mis maja see magasiait on, ei söandanud lapsed pakkuda ja nii selgitas koja perenaine, et see oli viljaait, kust talumehed said vilja laenuks võtta. Kunagised viljaboksidki on taastatud ning praegu on seal kehakinnitajatele söögilauad ja toolid. 

Magasiaida suurus sõltus Ulvi Silla sõnul sellest, kui palju oli vallas mehi. Iga mehe kohta oli aidas teatud arv ruutmeetreid. Seega: kui kuskil on magasiait eriti suur, siis oli kunagi ammusel ajal seal kandis palju mehi. 

Järgmiseks võttis leivakoja perenaine kätte puupulga ja päris, mis see võiks olla. Et lapsed ei osanud ka tollest riistapuust midagi arvata, selgitas Sild, et see on magasipulk. 

«See oli nagu pangakaardi eelkäija ja seda oli väga lihtne kasutada,» lausus ta ning rääkis, et pulgale märgiti peale, kui palju mees aidast vilja võttis, ja sügisel tuli sama vili protsendiga tagasi tuua. «Nagu pangas maksad intresse.»

Kui vili tagasi toodud, lõigati magasipuult märkega kiht maha ja nii see pulk aastatega lohku läkski. «Võltsida ei olnud seda võimalik, sest isegi kui märgid kokku ajasid, siis puidu mustrit kokku viia ei õnnestunud,» tähendas Sild.

Leivakotta sisenedes võis märgata ka seda, et uksel on kolm lukku, lukuaugud üksteise peal. See on samuti magasiaida pärand. «Turvalisuse mõttes oli valves kolm meest ja igaühel oli oma võti,» selgitas Sild. Kui läks vilja sisseandmiseks või väljavõtmiseks, pidid mehed kolmekesi kohal olema.

Aidavalvureid viljahulgaga petta ei andnud. «On ju selline hea ütlus, et kaks eestlast saavad veel kaubale, aga kolm mitte kunagi.» 

Mõisaajast säilinud uks peidab endas veelgi lugusid. Selle allumisse serva on saetud auk. Eelkõige oli see muidugi tuulutamiseks, aga sealtkaudu käisid ka kassid jahti pidamas. Seal, kus on palju vilja, on ju kohe hiired platsis. 

Lood kuulatud, võtsid kõik lapsed kausikesest veidi rukkijahu, pudistasid selle lauale ja hakkasid igaüks oma pätsi voolima. Kakutaigen polnud Ulvi Silla sõnul päris tavapärane leivataigen. «Seal on kuivjuuretis ja suhkru asemel linnasesiirup. Selle ma segan vahetult enne valmis,» lausus ta. 

Kalaks ja südameks

Kui pätsikesi oli juba tükk aega mätsitud ning üks taignapallidest oli muutunud kalaks, kel kõht seemnetega kaunistatud, ja teine saanud südameks, oli aeg pann välja tuua.

20 minutit kerkisid kakukesed 39 kraadi juures. Siis läksid nad ahju, kus küpsesid teine 20 minutit. Välja võttes olid kõik veidi paisunud ja levitasid isuäratavat leivalõhna.