Kallihinnaline Türgi restoran, mille õhustik ja toit meenutavad sööklat

Kanašašlõki pilt, mis on üleval restorani Facebooki lehel.

FOTO: Kuvatõmmis

Kuu algul sai Viljandi rahvusköökide valik täiendust: Tartu tänaval avati Türgi restoran Merhaba. Need aga, kel seda kuuldes kerkib silme ette pilt põnevaid roogi pakkuvast idamaistest elementidest tulvil peenest kehakinnituskohast, peavad paraku pettuma.

Pilt kanašašlõkist, mis toodi kliendile.

FOTO: Karl-Eduard Salumäe / Sakala

Läinud nädala keskpaigas käisin lõuna ajal Merhabas söömas koos kolme kolleegiga: reporterite Ketlin Beljaevi ja Aivar Aotähe ning arvamustoimetaja Karl-Eduard Salumäega.

Viljandis Türgi restorani avamine oli meis tekitanud üksjagu elevust. Kohale jõudnud, hakkas see aga tasapidi vaibuma. Teenindusleti asemel vaatas meile vastu pisike laud, millel oli menüü ja külalisraamat, saalis olid kõige harilikumad toolid ja lauad. Tõsi, muusika oli türgikeelne ning seintel rippusid väiksed vaibad ja joonistuspaberil Türgi lipp.

Aivar Aotäht nentis, et see toidukoht meenutab täiesti tavalist sööklat tema lapsepõlvest, ning Ketlin Beljaev avaldas kahtlust, kas vaibad seintel on ikka Türgist pärit. Ülerõivad tuli panna tooli seljatoele, sest riidenagi me kuskil ei märganud.

Merhabas on kokku 12 istekohta: kaks neljakohalist lauda ja kaks kahekohalist. Kui olime seltskonnaga ühes neljases istet võtnud, toodi meile menüüd. Pakuti kümmet sorti kebabit, seitset põhirooga, viit salatit ja nelja kooki. Roa juurde sai lisandiks valida friikartuleid ja riisi.

Kui Aotäht uuris tellimust vastu võtma tulnud teenindajalt, mida türklased tavaliselt ise lisandina eelistavad, kehitas too õlgu ja ütles, et ta täpselt ei tea, aga ju nad friikartuleid ka söövad.

Aotäht tellis endale kümme eurot maksva teravamaitselise Adana kebabi lambahakklihast ja otsustas friikartulite kasuks. Salumäe soovis proovida kanašašlõkki, mille hind oli seitse eurot, ning ühtlasi tellis kohvi, mis maksis ühe euro. Beljaevi valitud veiselihast döner kebab lavašis maksis viis ning minu Türgi vorst ja börek samuti viis eurot.

Toit oli külm ja polnud oma hinda väärt

Peab tunnistama, et hinnad on Merhabas igati restoranile kohased: odavaim kebab või põhiroog oli viis, kalleim 15 eurot.

Adana kebab ja kanašašlõkk toodi lauda veerand tunniga, Döner kebab ning Türgi vorst ja börek 20 minutiga. Pakuti ka tasuta vett ja toitude kõrval oli eri koguses salatit.

Oma rooga proovinud, lausus Aivar Aotäht, et kui see kebab oleks maitsekam, soojem ja vähemalt poole odavam, siis see ehk õigustaks ennast. «Lammas iseenesest mind just ei köida, küll aga teravus. Paraku on see liha täiesti mage. Seest on see küll soe, aga väljast juba jahtunud,» märkis ta.

Liha oli Aotähe arvates ka kuivavõitu. Maitset andis tema sõnul parandada kaste, mida talle küsimise peale anti.

Friikartulitega jäi Aotäht rahule. «Need on parajalt krõbedad ja maitsevad kenasti.»

Pärast sööki toidukorra suurust hinnates nentis Aotäht, et ta ei teagi, kas taldrik oli prae jaoks liiga suur või oli praad liiga väike. «Kõhtu mahtunuks igatahes veel.»

Maitseelamused jäid saamata

Ketlin Beljaev lausus enda tellitud Döner kebabi kohta, et see oli meie valitud toitudest kõige suurem, kuid maitseelamust ei pakkunud: friikartulid olid üle küpsetatud ning rullkebab, mida ta teadis kui mõnusalt vürtsikat ja mahlakat toitu, oli maitsetu ja kuiv. «Minu ettekujutusele heast kebabist see ei vastanud. Kui see ongi nüüd see päris Türgi asi, siis on mul hea meel, et eestipärastes söögikohtades teistsugust kebabit saab.»

Kastet kebabi vahel ei olnud ning lisandeid, mida sai valida nelja sorti, oli lihaga võrreldes väga vähe. «Ja kui ma ei eksi, polnud see liha isegi kohapeal valmistatud, vaid poolfabrikaat. Kõik asjad kebabis olid kuumad, ka tomativiil ja mozzarella, mis maitseksid külmana paremini,» lisas Beljaev.

Karl-Eduard Salumäele ei meeldinud kanašašlõki juures koguse ja hinna suhe. «Kogus oli tagasihoidlik. Kana oli küll pehme, aga maitse ei olnud kuigi hea. Liha tundus, nagu oleks keedetud, küljelt oli õrnalt kõrbenud. Ei olnud oma hinda väärt,» rääkis ta.

Samuti ei olnud Salumäe rahul sellega, et friikartulid olid jahtunud ning salatiports oli kesine. «Salat koosnes tomatist, kurgist ja ehk ka tillist ning polnud kuigi maitsekas. Koorekohv oli lahja.»

Minu Türgi vorst oli natukene kõrbenud ja sellest jäi suhu justkui plasti maitse. Nelja börekiruudu vahel oli kanaliha. Need olid lauda jõudes soojad ja pehmed, jahtusid aga ruttu ja muutusid kõvaks, mistõttu oli neid väga raske tükeldada. Salat koosnes neljast tomativiilust ja paarist salatilehest.

Tipptunni ajal ainsad külalised

Söömise ajal oli aega ka restorani interjööri uurida. See meeldis meile toidust pisut rohkem. Toidukoht oli puhas ning muusika sobilik. Mööbel meenutas taaskasutuskeskuse kaupa ja vaibad seintel tundusid suvaliselt valitud.

«Üldine mulje söögikohast ja selles valitsevast õhkkonnast jäi kurb, sest olime ainsad sööjad ajal, mis võiks olla lõunane tipptund,» kommenteeris Ketlin Beljaev tagantjärele. «See ei ole just koht, kus romantilist õhtut veeta või kuhu Viljandisse tulnud sõpru sööma viia.»

Beljaev mainis sedagi, et ettekandja võiks olla parem suhtleja. «Oleks tore, kui ta oskaks midagi soovitada ja need soovitused ka tõele vastaksid. Jutt vürtsikast toidust tundus tuima kebabit närides valena.»

Karl-Eduard Salumäe arvates ei andnud söögikoht restorani mõõtu välja. «Sisse astudes selgus, et liiga lihtne on. Sisustusega võiks rohkem vaeva näha. Praegu on seal kõle: laud, toolid, teler, mis ei töötanud, ning paar lampi.»

Aivar Aotähele jättis teenindaja ükskõikse mulje. «Tundus, et ega ta sööjate tuleku üle eriti rõõmustanud.»

Head meelt tegi meie seltskonnale aga see, et maksta sai ka kaardiga.

Kokkuvõttes leidis Sakala toidumeeskond, et Merhaba ei vastanud meie ettekujutusele türgipärasest söökohast ja maitstud toidud ei olnud oma hinda väärt. Restoraniks seda paika meie arvates pidada ei saa.

FOTO: Sakala

Tagasi üles