Läinud nädala keskpaigas käisin lõuna ajal Merhabas söömas koos kolme kolleegiga: reporterite Ketlin Beljaevi ja Aivar Aotähe ning arvamustoimetaja Karl-Eduard Salumäega.
Viljandis Türgi restorani avamine oli meis tekitanud üksjagu elevust. Kohale jõudnud, hakkas see aga tasapidi vaibuma. Teenindusleti asemel vaatas meile vastu pisike laud, millel oli menüü ja külalisraamat, saalis olid kõige harilikumad toolid ja lauad. Tõsi, muusika oli türgikeelne ning seintel rippusid väiksed vaibad ja joonistuspaberil Türgi lipp.
/nginx/o/2021/04/26/13746602t1h8227.jpg)
/nginx/o/2015/05/18/4080737t1h7596.jpg)