Tatar on meie poodides defitsiidiks muutunud. Selle taga pole siiski tõsiasi, nagu oleks see kasulik, ent eestlaste hulgas seni mitte just eriti menukas olnud toiduaine ootamatult ausse tõusnud. Vilja on popiks muutnud hoopis kuuldused Venemaa ekspordipiirangutest ja nüüd on nii mõnigi, kes varem tatra peale nina kirtsutas, seda koju kappi varuks soetanud. Lihtsalt igaks juhuks.
Tahes-tahtmata meenub mulle vene intelligendiperest pärit Ella Fonjakova teos «Tolle talve leib», mis räägib Leningradi blokaadist. Pika piiramise eelaimduses tegid paljud selle linna elanikud oma kodust toiduainelao. Fonjakova aga kirjeldab, kuidas talle lapsena meeldis üle vaadata oma pere varusid, mis koosnesid paarist šokolaaditahvlist, teepakist ja väiksest jahukotist.
See boheemlaslikult äbar katse ennast saatuse vastu kindlustada mõjub halearmsalt, mõeldes nendele suurtele kogustele, mis teistel tallel olid. Ometi elas kirjaniku pere blokaadi üle — väärikalt ja paanikata, leides tuge kirjandusest, viiulimängust ja sõpradest.
Kust lõpeb mõistlik ettenägelikkus ja algab madal kogumiskirg? Küllap on see piir seal, kus hirm olme pärast hakkab varjutama võimet elada ilusama tuleviku lootuses.