Arved Breidaks: «Tasuta» arstiabi ehk Kes peaks maksma sotsiaalmaksu?

Arved Breidaks. Foto: PP

POLIITIKUD on tööandjate manifesti küll omajagu mõnitanud, kui aga katsuda selles avaldatud seisukohti rahulikult käsitleda, leiab mitu teemat, mis väärivad põhjalikumat avalikku arutelu ja mille mõju ühiskonnale võib olla suurem, kui esmalt paistab.

Tööandjate aastaid korrutatud mantra, et tööjõudu maksustatakse Eestis liiga kõrgelt, vastab tõele. Kriitikat pälvinud manifestis väljatoodud OECD statistika kohaselt moodustasid Eesti tööandjate eelmise aasta tööjõukuludest veerandi just eelmainitud maksud. OECD-sse koondunud rikaste riikide seltskonnas oli Eesti selle näitajaga Prantsusmaa ja Tšehhi järel kolmandal kohal, eespool nii Soomest kui Rootsist.

Konkreetsemalt on tööandjatele vastumeelt sotsiaalmaksu liiga suur määr, õigemini see, et 33-protsendiline määr tuleb tasuda neil üksi ja erinevalt vanemahüvitisest ei ole riik sotsiaalmaksule lage ette seadnud.

SOTSIAALMAKSU hoomab tegelikult suhteliselt väike hulk inimesi. Töövõtjale on see üsna kauge teema, sest otseselt ja igakuiselt see teda ju ei puuduta. Sestap pole sotsiaalmaksuga seonduv avalikkuses ka kuigi tulist arutelu tekitanud. Kui ikka pea ei valuta, siis miks rääkida valuvaigistitest? Samas näiteks üksikisiku tulumaks on valimistest valimistesse erakondadel hambus ning selle kahanemine või kasvamine mõjutab otseselt iga töövõtja sissetulekut.

Tööandjale on sotsiaalmaks aga paras peavalu, millele pole seni leevendust leitud. Valu tekitab see, et sõlminud töötajaga näiteks 10 000 krooni suuruse brutopalga kohta lepingu, tuleb tööandjal selle pealt riigile maksta 3300 krooni sotsiaalmaksu ja veel 140 krooni töötuskindlustusfondi. Palgafondi tegelik suurus on tööandjale seega 13 440 krooni.

TÖÖANDJAD on aastaid soovinud, et sotsiaalmaksu, millest laekuva rahaga täidetakse haige- ja pensionikassat, tasuksid töövõtjad. Kui mitte täies mahus, siis kas või osaliseltki nagu töötuskindlustuse puhul. See tähendab, et töötaja palgast hakataks lisaks tulumaksule ja töötuskindlustusmaksele kinni pidama ka sotsiaalmaksu sõltuvalt seaduseandja seatud ulatusest.

Iseenesest võiks sotsiaalmaksu üleandmist töövõtjale või selle jaotamist tööandja ja töövõtja vahel kaaluda, kuigi pole suurt vahet, kes kokkuvõttes selle tasub. Tööandjad võtavad ju praegugi töövõtjaga palka kokku leppides sotsiaalmaksuga seotud kulu arvesse. Sotsiaalmaks kajastub varjatult töövõtjate palgas ja tööandjad hoiavad palku selle võrra lihtsalt madalamal.

Kui riigikogu peaks otsustama, et edaspidi maksavad sotsiaalmaksu ainult või osaliselt töövõtjad, on loogiline, et nood nõuavad endale palka juurde ega lepi maksumuudatuse tõttu oma sissetuleku vähenemisega. Kui nõrkade ametiühingutega erasektoris suudaksid tööandjad survele mõne aja vastu seista, siis riigisektoris nad seda ei suuda. Proovigu keegi pedagoogide palku maksumuudatusega vähendama hakata!

Selle kõige tulemuseks oleks vaid tõdemus, et vähenes küll tööandja maksukoormus, kuid mitte palgafond. Kahtlen, kas tööandjad just seda taotlevad. Pigem on nende eesmärk lükata sotsiaalmaks töövõtjate kanda ning samas mitte nende palka tõsta.

KAS NIISUGUNE perspektiiv väärib riigikogu töötundide kulutamist? Arvan, et väärib küll. Kuigi tööandjad sellest loodetud kasu ilmselt ei saa või jääb see lühiajaliseks, suurendaks töövõtjate osalinegi sotsiaalmaksu maksmine nende teadlikkust.

Mind on alati pannud imestama sõnapaar «tasuta arstiabi», mida laialt kasutatakse haigekassa tagatud raviteenuste puhul. Tõenäoliselt ei taju märkimisväärne hulk inimesi, et Eesti «tasuta arstiabi», nagu ka riigi makstav pension, tuleb sellestsamast sotsiaalmaksust, mille tasumisest tööandjad lahti tahavad saada.
Üks põhjus, miks see nii on, seisneb selles, et töövõtjad ei tunneta oma rolli haigekassa ja pensionifondi täitmisel. Selleks otstarbeks töötajate palgafondist kogutav maksuraha jääb neile nähtmatuks, samas on teenus neile tagatud. Nõnda tekibki mulje, et Eestis on kõrvuti tasuta ja tasuline meditsiin.

Arusaamad ei muutu kiiresti, aga usun, et kui sotsiaalmaksu tasuksid osaliselt või täielikult töövõtjad ehk see raha arvataks palgast maha, suureneks inimeste huvi maksuraha kasutamise vastu. Iseasi, kas see toimivale süsteemile positiivselt mõjub.

Kui sotsiaalmaksu summa oleks töövõtjale sama nähtav kui tulumaks, suureneks ühtlasi parteide huvi lülitada sellest toituva haigekassa ja pensionifondi rahastamine avalikku arutellu ning inimestel tekiks nendega side. Et pensioniraha kogumine liigub nagunii järk-järgult inimeste endi hooleks, muutuks poliitilise diskussiooni objektiks eeskätt haigekassa edasine toimimine.

Varem või hiljem tõuseks küsimus, kas sotsiaalmaksu ravikindlustuse pool (praegu 13 protsenti) võiks olla vabatahtlik. Kui pensionisüsteem on juba kolmesambaline, siis miks ei võiks selline olla ka ravikindlustus? Miks ei võiks inimesel olla vabadus otsustada, kui suurt ravikindlustust ta vajab?

KÜSIMUSI tekiks oi kui palju. Eriti häälekalt nõuaksid ravikindlustuse vabatahtlikuks muutmist nooremad inimesed ja neid esindavad poliitikud, kes vajavad arstiabi ja soodusravimeid vanematega võrreldes vähem ega tunneta soli­daar­susel põhineva ravikindlustuse vajadust.

Kui sunduslik ravikindlustus kaoks, avaneks raviturg kindlustusseltsidele, kes teeks praeguse universaalkindlustuse kõrval ka eripakkumisi stiilis «Kindlusta end gripi vastu, saad tasuta luumurru ravi».

Sotsiaalmaksu torkimine avaks seega päris korraliku Pandora laeka, mis võiks hakata õõnestama Eesti solidaarsel rahastamisel põhinevat meditsiinisüsteemi.

Kas Eesti meditsiini rahastamine vajab põhimõttelist ümberkorraldamist, sellele tööandjate manifestis vastust pole.