Noor tragi naine elab lillelist elu

Rohekalda aiandi perenaine Kairi Kester ja tema kaunid hoolealused Foto: Elmo Riig / Sakala

Kops-kops-kops, ronib mobiilimasti mööda üles kaks meest. Rohekalda aiandi perenaine Kairi Kester jälgib neid oma kasvuhoone juurest huviga. «Mina küll nii turnida ei julgeks,» ütleb ta.

Tööd ja raskusi ta oma sõnul aga ei pelga. Tänavune, 1. mail alanud hooaeg on tema Suure-Jaani külje all Ängi külas tegutsevale aiandile esimene tõsisemat sorti kondiproov. Avaras kasvuhoones sirgub sel kevadel suur hulk värvikirevaid suvelilli.

«Lilled on mu armastus tirtsueast saadik. Elasime maal. Emal olid maasikad ja pikad ilusad lillepeenrad, mina käisin neid rõõmsasti rohimas,» räägib Kairi Kester. «Kui mu kümnendas kassis õppimise ajal tehti koolis lilleseadevõistlused, jäin silma Suure-Jaani lillepoe juhatajale. Töötasin selles poes mitu aastat gümnaasiumi kõrvalt ja sain külge lillekasvatuspisiku.»

Aiandusõpingud Tartus

Järgnesid aiandusõpingud maaülikoolis. Samal ajal oli noor naine aednik Dentese hambakliiniku aedades ja hiljem töötas Juhani puukoolis.

«Ühel aastal, kui üürisime gümnaasiumiaja klassikaaslastega Tartus pinda vanemaealiste inimeste juures, tegime nende laokile jäänud aia ilusaks. Tekkisid lillepeenrad ja muruala ning kaunis istumiskoht,» meenutab Kairi Kester.

Vahepeal jõudis ta ühe suve töötada Soomes maasika- ja vaarikatalus ning õppida veidi Lepaa Häme polütehnikumis. Pärast magistriõpingute lõppu Tartus naasis koolitatud aednik tagasi kodukanti. Siin sündisid lapsed ja nende kõrvalt asus ta tasahilju oma aiandit looma. Koos abikaasa Tiit Kesteriga ostsid nad kuus hektarit maad, kus kunagi laius Ängi õunaaed, ning esimene aur kulus selle võsast puhastamisele.

«Mobiilimastialune kõrge maa on hea – öökülmaoht on väike,» märgib aiandi perenaine.

Algust tehti metsataimede kasvatamisega. Sirguma pandi ka jõulupuid ning ilupuude ja põõsaste istikuid. Et aga metsataimede kasvatamine jäi üksluiseks, otsustati mõne aasta pärast keskenduda hoopis suvelilledele. Nii kerkis 70-ruutmeetrine kasvuhoone.

«Kasvuhoone sai aga juba jaanipäevaks tühjaks. Mõtlesime, et seal võiks midagi veel kasvatada, ja jõudsime viinamarjadeni. Esimesed istikud ja nõuanded saime Vändra lähistel elavalt Harri Poomilt,» jutustab Kairi Kester.

Nüüd on kasvuhoone seinte ääres sirgumas juba suured viinapuud. Suve teisel poolel valmivad marjad lähevad müügiks. Lisaks paljundab aiand müügiks viinamarjaistikuid. Sordinimekiri küünib 30-ni, maitse- ja värvivalik on rikkalik. Leidub nii seemnetega kui seemneteta, nii avamaa- kui kasvuhoonesorte.

Majesteetlik kasvuhoone

Perenaine möönab, et väikeste laste kõrvalt ei saanud ta kuigi palju aega aiandile pühendada, aga nüüd on järjest lihtsam. «Üks tütar käib teises klassis, teine lõpetab lasteaeda ja kolmene poeg käib ka lasteaias. Väikesed abilised on igal õhtul kasvuhoones tegutsemas. Nad on kõik väga tublid ja tahavad aidata.»

Ehitustööde, kastmissüsteemide rajamise ja kõige muu säärase eest hoolitseb aiandis peremees Tiit Kester. Nõnda kerkis ka uus ja suur kasvuhoone, mis on tänavu esimest korda triiki täis kauneid suvelilli. Seal on begooniaid, võõrasemasid, petuuniaid, hõbelehti, peiulilli, virkliisusid ning palju muud peenardele ja amplitesse. Neid kõiki on võimalik ka kohapealt osta.  

«Mul on lillede keskel ilus elu. Aga vahel on ikka probleeme ka. Tänavu näiteks ei olnud kodumaine kasvuturvas hea: taimed ei tahtnud seal areneda. Hing ei andnud enne rahu, kui olin nad teise turbasse ümber istutanud,» kõneleb Kairi Kester.

Oma leivanumbriteks ütleb ta olevat akna- ja suuremate kastide lilledega kujundamise. Need lähevad tavaliselt kodude ja kohvikute terrassidele ning büroohoonete juurde. Ka Suure-Jaani linna haljastus ehk suvelillede istutamine on tänavu esimest korda Rohekalda aiandi ülesanne.

«Suure-Jaani haljastus oli varemgi kaunis, aga tulevikus loodan linna veel lillelisemaks ja ilusamaks muuta,» sõnab Kairi Kester.

ARVAMUS

TIINA LALLU,
Suure-Jaani Jaanilille kaupluse omanik

Kairi lilled on kõik omanäolised ja head. Juba gümnaasiumitüdrukuna oli ta suviti mu poes tööl ja jättis igati asjaliku mulje. Tänapäeval on väga vähe selliseid koolilapsi, kes oskavad elu ja tööd nii tõsiselt võtta. Hoian talle pöialt. 

Sellise aiandi loomine on omajagu riskantne. Õnneks on ta noor ja julge. 

Meie kandis on selline lilleaiand nagu rusikas silmaauku – ümbruskonnas neid ju rohkem ei ole.