ARVUSTUS: Uuema rahvalaulu naiselik elutunnetus

Foto: Repro

Matthias Johann Eisen kirjutas kunagi, et eestlastel on kaks pühadust: hiis ja saun. Saun oli isegi tähtsam: seal sünniti ja surdi, põetati tõbiseid ja muul ajal pesti ennast. Mõistagi pidas Eisen silmas suitsusauna. Tänapäeval on hiitega nagu on ja kes see moodsasse sauna ikka sünnitama või surema läheb – olgu veel et spaasse tervist turgutama.

 

Päris ilma tähtsa ruumita ei saa aga hakkama keegi, ka eestlased mitte. Ja mulle tundub, et tänapäeval on meil sauna asemel kuidagi loomulikul kombel oluliseks ruumiks saanud köök. Just köök on kokkusaamispaik ja energiaallikas. Andrus Kivirähk kui suur kollektiivse alateadvuse ekspert arvas ka kunagi ühes oma toredas lühijutus, et köök, see on imede sepikoda.

Köök oli ka see tore paik, kus said pärast päevatööd õhtuti kokku neli kaunist, energilist ja ütlemata loomingulist naist. Nad ise on meenutanud, et üks ümises peas keerlevat viisi, teine pakkus teema, kolmas leiutas esimese rea, neljas leidis riime... Võis aga kuluda veel päevi, nädalaid, kuid... Isegi terve aasta jagu võis olla ühiseid arutelusid ja vaikset settimist, enne kui laul lõplikult valmis sai ja kõik rahul olid.