/nginx/o/2015/04/30/4013647t1h8edf.jpg)
«Alles aastaid hiljem nägin ma dokumentaalfilmidest, et kõigis nendes külades, kus me jampsimas käisime, läks kõik hiljem maa sisse. Üks tank tegi valmis augu, teine lükkas maja auku, kolmas ajas mulla peale,» jutustab Aare Uind. «Ja need olid väga suured külad: kolm kuni viis kilomeetrit pikad.»
Aare Uind on üks nendest Eesti meestest, kes alustasid 29 aastat tagasi sõitu Tšernobõli poole. Nüüd on ta võtnud plaani koguda kokku oma saatusekaaslaste fotod seal veedetud ajast. Praegu on koos umbes viissada pilti.
Tervisest Uind eriti rääkida ei taha. Ütleb vaid napilt: «Elame päev korraga.»
Keset kollast põldu
7. mail 1986 formeeriti Eestist katastroofipiirkonda saatmiseks kaks polku: üks Pärnus, teine Jõhvis. Pärnus pandi kokku keemiakaitse polk ja just sellesse värvati ka Viljandimaa mehed.
Agronoomiks õppinud Pärnumaa mees Aare Uind oli siis reservkapten. Ta sai kutse kätte hommikul kell pool seitse. Aega ei antud, minna tuli kohe. Väljasõit Pärnust oli 8. mai hommikul. Rühmakomandöride seas oli tähelepanuväärselt palju Viljandimaa mehi.
Keegi loomulikult midagi ei teadnud. Ešelon asus teele mööda raudteed. Sellest, et käimas on midagi erakordset, andis aimu asjaolu, et nende rongil oli eesõigus. Kõik kaubarongid ja reisirongid pidid selle ees taanduma.
9. mai lõuna paiku jõuti Kiievi lähistele. Seal laaditi mehed maha. Keegi ei teadnud ikka veel midagi. Vaikselt hakkas aga selgeks saama, et ees ei oota midagi head.
«Kohalikud naised ulgusid, et pojakesed, kuhu te ometi lähete – selline õnnetus,» meenutab Uind. «Samal päeval sõitsimegi Tšernobõlisse. Linn säras tuledes, aga inimesi liikus ringi vähe. Polk paigutati põllule. Kui hommikul silmad lahti tegime, märkasime, et kõik ümberringi on kollane. See oli õitsev talirapsi põld.»
11. mail asusid mehed tööle. Esialgu oli plaanis radioaktiivse saaste mahapesemine. Selleks kasutati kõige tavalisemat pesupulbrit. Mõni puumaja pesti nii heledaks, nagu oleks see äsja ehitatud. Siis aga otsustati, et põhireostus on peidus hoopis pinnases.
«Keemiakaitsepolk polnud sellisteks töödeks üldse ette valmistatud,» räägib Aare Uind. «Küladest olid aga kõik elanikud evakueeritud. Remontisime siis mahajäänud traktorid ja isekallutajad jälle ellu. Aga meil polnud ekskavaatorit, enamik tuli ikkagi labidaga loopida.»
Tegelikult oli juba tollal selge, et puhastamisel, pesemisel ja pinnaseveol pole mingit mõtet. Üks Kasahstani polk näiteks otsustas majadel katused kõige täiega maha võtta. Oli eterniitkatuseid, kuid leidus ka plekist ja põhust tehtuid. Maja jäi varemetesse lootuses, et keegi tuleb ja paneb uue katuse peale. Aga kedagi ei tulnud.
Kõige õudsem pilt
Aare Uind koos kaaslastega töötas plahvatanud reaktorist mõne kilomeetri kaugusel. Ühtelugu lendasid nendest üle reaktorile tinahaavleid ja dolomiiditolmu loopivad helikopterid. Laadung heideti alla paarisaja meetri kõrguselt. Meeskonnas oli kaks inimest, nende istmel jooksis selja tagant jalgade alla välja kiirguse kaitseks tinariie.
Uind mäletab üht nõupidamist, kus osales 70 kindralit. Kõik nad istusid, pilk kramplikult maha pööratud. Polnud varustust, polnud teadmisi. Ühtäkki tõusis püsti kopterieskadrilli komandör ja ütles: «Te tapsite mu mehed! Kas te olete sellele mõelnud?»
200 meetri kõrgusel ulatus kiirgus 150–200 röntgenini tunnis. Üks kiirguse taset mõõtev helikopter lendas plahvatuspiirkonnas pool tundi. Kui ta maandus, olid aparaadid juba töökõlbmatud.
«Mäletan neid külasid. Mitte ainsatki hingelist, ehk mõni koer või kass siin-seal,» jutustab Uind. «Kõige õudsem pilt oli aga hobused. Nad olid karjamaale kinni seotud ja nii nad seisid seal päevade kaupa. Farmidest olid loomad evakueeritud, kuid mõned olid siiski maha jäänud. Elekter oli välja lülitatud, laudad olid lõpnud loomi täis.»
Jaanipäevast sai spordipäev
Meestele oli enamasti öeldud, et nad peavad kohal olema paar-kolmkümmend päeva, mitte rohkem. Sellest tähtajast muidugi keegi kinni ei pidanud ja koju kippuvad murelikud mehed hakkasid lõpuks mässama.
«Kõigis väeosades läks mölluks, asi võttis päris karmi ilme,» kirjeldab Aare Uind. «Hea, et meestel relvi ei olnud. Kindralid tulid siis mehi rahustama. Meile saadetud armeekindral rivistas hakatuseks mehed üles ja sõimas metsikult, siis aga hakkas neid rivist eraldi välja kutsuma. Nood ei olnud ka suu peale kukkunud. Siis käskis kindral telgi püsti panna ja hakkas seal mehi eraldi vastu võtma. Nelja tunni jooksul käis neid telgist läbi 402. Koju said haiged ja need, kel oli vähemalt kolm last.»
Tšernobõlis partorgina olnud Aare Uind meenutab muiates ka üht omapärast lugu.
Tema juurde tuli üks Õisust pärit mees ja kurtis, et kõik kolme lapsega on juba kodus, aga tema mitte. Mida teha? Kirjutati raport staapi. Mees lubatigi koju. Õhtul aga tuli mees jälle tema juurde, äratas ta üles ja ütles: «Kuule, Aare, asi on selles, et kaks last on minu omad küll, aga kolmandana panin kirja naise õe. Mis nüüd saab?» Midagi ei saanud, koju läks.
«Üks Pärnumaa mees jälle sai kirja viielt naiselt, et on kõigi nende laste toitja,» lisab Uind naeruselt.
Aare Uind meenutab ka äärmiselt tragi Mõisaküla meest, kes jättis kõigile kustumatu mulje. «Ta oli ehtne varustaja. Isegi seal hakkasid kohe silmad särama, kui midagi nägi.»
Jaanipäeva eel juhtus Uindi sõnul üks eriti hea lugu.
«Meie polk oli kokku pandud Baltikumi meestest ja kõik nad olid ju harjunud tähistama jaanipäeva. Staabis toimus suur nõupidamine. Üks major arvas, et see on mingi usupüha ja selle tähistamine ei tule kõne allagi. Leedulased aga ütlesid, et kui jaanipäeva ei tähistata, teevad nad laagrisse kaks ja pool tuhat tulukest: paar minutit ja telklaagrist ei jää midagi alles. Lõpuks otsustati teha spordipäev.»
Mõisaküla mees sebis kusagilt piimaveotsisterni ja sõitis Tšernigivisse kalja järele. Tšernigivis põrutas ta aga otse õlletehase direktori juurde ja rääkiski tolle pehmeks.
«See tsistern jagunes kaheks: poolde pütti lasti kali, poolde õlu,» jutustab Aare Uind. «Kui polgukomandör jaole sai, oli veel viimane pool liitrit õlut alles – kõik ülejäänu oli ära joodud.»
Vahel käis Uind täienduseks saadetud meestel vanemana Tšernigivi lennuväljal vastas. «Kord olid uute sõduritega kaasas ohvitserid, kes teatasid: «Palun, mehed on siin. Kirjuta vastuvõtuaktile alla. Meie sõidame nüüd koju, ei mingit üle Dnepri minekut.» Ütlesin, et ei ole midagi: kui sureme, siis sureme koos,» kõneleb ta.
Kui äramineku aeg kätte jõudis ja sõjaväepileteid läbi vaatama hakati, selgus, et kohale oli toodud mehi, kes poleks tohtinud oma tervisliku seisundi tõttu üldse sinna sattuda. «Näiteks Torilt tuli üks mees tsisterniga. Andis selle üle ja tahtis tagasi minna, aga talle öeldi, et kuhugi ei lähe. Raplast jäi Tšernobõlisse täpselt niimoodi ka üks pika kastiga auto kohale toonud mees. Kõrvalpataljonis oli aga üks leedukas, kel oli alles märtsis infarkt olnud! Kohapeal sai ta sellise kuuma käes töötades uue infarkti ja suri,» räägib Uind ning nendib: «Ühtepidi oli see muidugi mõttetu töö, mis me seal tegime. Huvitav oli muide see, et vanemad inimesed käisid ikka sõdurite juures ja uurisid, kas kõht täis. Vahel pakkusid isegi puskarit. Kohaliud noored aga ütlesid, et see ei puutu neisse: teid on siia kutsutud ja teie ka tehke.»
Kui mehed olid juba koduteel, olid jutud tuumakatastroofist muidugi levinud. Tagasi tuli minna omal käel ja ühistransporti kasutades. Kui vagunikaaslased kuulsid, kust sõdurid tulevad, oli pool vagunit kohe tühi.
«Riia bussijaamas läksin kassapidaja käest küsima, millise bussiga me Pärnu saaksime – tuleme just Tšernobõlist. See hakkas karjuma: «Kaduge siit kohe eemale! Küll ma hõikan.» Karjuski siis eemalt, et buss läheb poole tunni pärast, saame sellega Iklasse,» kõneleb Uind ning ütleb: «Kui Tšernobõli mehed ennast ise meelde ei tuleta, ei mäleta neid keegi. Järgmisel aastal saab sellest 30 aastat. Tore oleks, kui vähemasti omavalitsused neid mehi kuidagi meeles peaksid... Paljud neist on ikka veel sügavas masenduses.»
Aare Uindil on huumorimeel alles. «Mis siin ikka nutta. Peaasi et me olemas oleme ja üksteist toetame,» lausub ta.
Aare Uind ootab Tšernobõlis käinud meestelt fotosid aadressil uind@hot.ee.
AVARII
Tšernobõli tuumakatastroof oli avarii, mis leidis aset sealses tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986.
• Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi seitsmenda taseme õnnetus.
• Avarii tagajärgede likvideerimiseks kaeti aja jooksul lekkiv (kiiritav) energiaplokk betoonsarkofaagiga, mille ehitamisel osalesid ka Eestist kordusõppustele kutsutud sõjaväekohustuslased.
Allikas: Vikipeedia
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)