Tšernobõli veteran Aare Uind: kui sureme, siis sureme koos

Mineviku jubedad varjud on visad kaduma. Plahvatanud reaktori ümber elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutunud maa kogupindala on võrreldav kolmveerandi Eesti pindalaga. Foto on tehtud kummituslinnas Pripjatis. Foto: Raigo Pajula / Postimees

«Alles aastaid hiljem nägin ma dokumentaalfilmidest, et kõigis nendes külades, kus me jampsimas käisime, läks kõik hiljem maa sisse. Üks tank tegi valmis augu, teine lükkas maja auku, kolmas ajas mulla peale,» jutustab Aare Uind. «Ja need olid väga suured külad: kolm kuni viis kilomeetrit pikad.»

Aare Uind on üks nendest Eesti meestest, kes alustasid 29 aastat tagasi sõitu Tšernobõli poole. Nüüd on ta võtnud plaani koguda kokku oma saatusekaaslaste fotod seal veedetud ajast. Praegu on koos umbes viissada pilti.

Tervisest Uind eriti rääkida ei taha. Ütleb vaid napilt: «Elame päev korraga.»