Kuulus allikakoht osutus drenaažitoru otsaks

15 aastat tagasi kaevati Mädalepiku kanal laiemaks ja sügavamaks ning paigaldati maa seest välja ulatuva toruotsa ümber betoonrake. Juba ammu enne seda oli linnarahva teadvuses kinnistunud veendumus, et seal voolab puhta veega allikas.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

​Viljandi järve ääres maa seest välja ulatuv toruots, mida linlased on aastakümneid heas usus allikaks pidanud, on tegelikult osa drenaažisüsteemist.

«See pole allikas ja sealse vee tarbimine on igaühe enda vastutusel. Mina seda juua ei soovita,» ütles linnavalitsuse keskkonnaspetsialist Inga Nõmmik, toetudes hiljutisele uurimistööle. Oma sõnade kinnituseks viitab ta mullu juulis võetud proovile, mille vastus näitas, et tol päeval sisaldas maa seest välja vulisev vesi mitut inimese tervist ohustavat elementi, sealhulgas ammoniaaki ja kolibakterit.

Detailplaneering kannustas

Linnavalitsus hakkas Mädalepiku allika vastu sügavamat huvi tundma eelmisel aastal, kui päevakorrale kerkis võimalus rajada selle vahetusse naabrusesse kauaigatsetud spaahotell. Selleks, et võimaliku arenduse tarvis uus detailplaneering kehtestada, tuli asjatundjatel anda esmalt hinnang piirkonnas paiknevatele loodusväärtustele. Väidetavat allikakohta peeti seejuures esimesest hetkest kõige tundlikumaks objektiks.

Saamaks selgust, kui kaugele umbes meetri jagu maapinnast allpool asetsev toru ulatub, lasid Viljandi Veevärgi mehed hiljuti sellesse spetsiaalse roomava kaamera. Nii saadi teada, et toru suundub paralleelselt maapinnaga otse lähikondsete eramajade poole. Ent kus selle teine ots võiks olla, jäi kõigist pingutustest hoolimata selgusetuks.

«Kui kaamera oli 16 meetri kaugusel, hakkas meil kalli seadme pärast hirm, sest toru oli kive, liiva ja setet täis. Niisiis kõiki loodetud vastuseid me ei saanud, aga ega need midagi märkimisväärselt uut olekski andnud, sest niigi on selge, et kõnealuses kohas ei ole allikas, vaid drenaažitoru,» selgitas Nõmmik.

Et veevool on intensiivne ja pidev, usub keskkonnaspetsialist, et osa sellest on ikkagi allikalise päritoluga, kuid selle omadusi mõjutavad ennekõike kõrgemal orunõlval asetsevatelt linnatänavatelt ning otse taevast alla tulevad sajuveed. Otseselt reovesi see siiski pole.

Vanadel kaartidel pole

Selles, millal Mädalepiku allikas viljandlaste teadvusesse kinnistus, ei ole täpselt teada. Vanadel, näiteks Eesti iseseisvuse esimesest perioodist pärinevatel kaartidel pole selle kohta ühtki märget. Ühtlasi pole Inga Nõmmik seni ei muuseumis talletatud materjalidest ega ka mujalt leidnud sellekohast pärimust.

Teada on, et toru järvega ühendavat kanalit süvendati ekskavaatoriga 15 aastat tagasi. Toona paigaldati süvendi põhja ka betoonist rake ning nõlvale väike astmestik, millest võib järeldada, et inimesed käisid seal sagedasti.

Esimene kaart, millele kanal on joonistatud, pärineb 1975. aastast. See ei jäta muud võimalust kui oletada, et drenaažisüsteemi rajati ühel ajal legendaarse Vikerkaare restoraniga, mis nüüdseks on lammutatud.

Loodusmees Peep Tobreluts, kes on koos kooliõpilastega Viljandi kandi allikaid kaardistanud, jäi eile uudist kommenteerides napisõnaliseks. 

«Ma ei oska õieti midagi öelda. Tean, et sealt on varem võetud ka selliseid proove, mis on näidanud, et vesi on igati joogikõlblik. Aga värsket infot mul pole, sest linnavalitsus ei ole seda korduvast küsimisest hoolimata minuga jaganud. Koostööd lihtsalt pole,» pahandas ta.

Lisainfo kodulehele

Peep Tobreluts avaldas lootust, et lähiajal saab ta siiski Mädalepiku kohta lisateavet ning võib täpsustused teha ka Viljandi allikatest kõneleval internetilehel viljandiallikad.wordpress.com.

Seda, et Mädalepik on Viljandi inimeste teadvuses kinnistunud tähtsa allikakohana, näitab muu hulgas seegi, et mullu esimest korda korraldatud kaasava eelarve ideevõistlusel tegi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialal õppiv Janno Sild ettepaneku sinna püsti panna linna esimene allikamaja.

Tagasi üles