142 trepiastet ja köidete kaupa toredaid elamusi

Vanas veetornis avatakse reedel näitus ehtekunstnik Marita Lumi näitus.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Tuhanded inimesed on Viljandi vana veetorni trepist üles astunud. On mindud üksi ja sõpruskonniti, iseenese tarkusest või kellegi juhatusel.


On olnud mitmesuguseid huvirühmi, armu- ja noorpaare. Koolilapsed on tulnud ekskursioonile: kolmas klass siitsamast Valuoja koolist ja paarkümmend viienda klassi õpilast Sakust, Viljandi Krõlli lasteaia suuremad mudilased ja Osula kooli õpilased.

«Tänavu oli kõige külalisrohkem juuli,» sõnas veetorni perenaine Aime Sõster. Tornis käinud rahvast ta kokku arvama ei hakanud, küll aga kiikas külalisraamatus pärimusmuusika festivali aega ja selles omakorda laupäeva: «Viissada. Niisiis 24. juulil käis üle poole tuhande inimese.»

Folgi ajal hoidis ta koos paarilisega ust lahti kella kümneni õhtul ning sellest oli kasu.

Külalisraamat peab meeles

Ülalt avanevast vaatest saadud emotsioonid on talletatud külalisraamatusse.
«Näete, paks raamat hakkabki juba täis saama,» sõnas Aime Sõster. «Alustasime seda 1. mail, kui läks lahti uus külastushooaeg, ning ehk jätkub ruumi veel nendele, kes enne uste sulgemist, septembrikuu kümne päeva jooksul üles kõnnivad.»

«Tulin üle pika aja Viljandisse oma lapsepõlve tänavatele. Nii tore, et veetorn on korda tehtud. Milline kaunis vaade avaneb siit rohelusse uppuvale armsale linnale. Laina 15. mail 2010.»

Kevadel on teinud sissekande Sakala nime kandva laeva kapten ja ajalehe «Mari-El» fotograaf, Jakobsoni gümnaasiumi III-a klassi 20 õpilast ja Tristan Hiiumaalt. Üks kolmeaastane on joonistanud pildi, millest ei aimu torni ega sealset vaadet. Leidub ka tekst «Mina olin siin», nagu seda on nähtud puutüvedele, pinkidesse ja seintele uuristatuna. Igatahes külalisraamat on selleks sobivam koht.

Igaühel on omad muljed.

Aime Sõster vaatab alati järve, jälgib tahes-tahtmata selle muutumist ilmast ja kellaajast olenevalt. «Järv on vahel rohekas ja teinekord üsna sinine, päikses sädelev ja päris hall — kuidas kunagi, aga iga kord isesugune.»

Tal on kahju nendest oma maakonna inimestest, kes tulevad linna, ajavad ametiasja ära või ostavad kauba ning kiirustavad koju tagasi. Tema arvates võiksid nad vahel jalutada lossimägedes ja käia ka tornis. «Maksab vaadata oma linna, siit ülevalt on ta eriti ilus.»

Aime Sõster on tornis käijate teenistuses olnud neli kevadet ja suve. Enamasti kaubanduses töötanud naine sõnas, et nii mõnusat tööd pole tal varem olnud. Rahvaga suhelda on talle alati meeldinud.

Sedasama kinnitas Aino Känd, kelle pilgu all kirjutati 2004. aasta maikuust 2007. aasta 6. septembrini tornis täis kaks paksu nahkköites raamatut. Viljandi kunagise autobaasi töötajad mäletavad teda kui kauaaegset ettevõtte pearaamatupidajat, praegu töötab ta raamatukogu riidehoius.

Veetornis töötades tavatses ta fotoaparaati kaasas kanda. Ühe külalisraamatu illustreeris ta fotodega huvitavamatest inimestest ja seltskondadest.

«Ma olen uhke, et elan siin!»

«Vaatan neid sissekandeid ning meenuvad paljud tornis käinud inimesed ja nende vahetu rõõm,» rääkis Aino Känd.

Üheks näiteks tõi ta Aleksander Pärna sissekande. Toona 83-aastane mees on kirjutanud: «Olen sündinud Soomaal Tipus Räksil ja elanud 1960. aastast Viljandis. Nüüd olen esimest korda veetornis. Väga meeltköitev vaade igas suunas. Tänan!»

Toonasele perenaisele meenub hetk, kui sisse astus torontolane Roman Toi, kes sellesama torni restaureerimiseks oli kinkinud miljon krooni. Tema pühenduses on ainult kolm sõna: «Soovime kõike hääd.» Siis oli 2004. aasta 30. august.

Jaak Pääsuke on kirjutanud: «Käisin lõpuks tornis, mida olen vastasmaja aknast vaadanud 25 aastat.»

Hilka ja Elle: «Viljandi oli ja jääb kõige ilusamaks linnaks Eestis.»
Helle 4. septembril 2005: «Ilus oled, kodulinn!»

Liivi 1. juulil 2006: «Imeline vaade, justkui panoraamfilm.»

Ellen Belgiast 29. juulil 2006: «Lovely town!»

«Suurepärane linn, see meie väike ja armas Viljandi. Läksime siit 1958. aastal. Ene ja teised XI-b klassi õpilased.»

Aino Känd juhtis veel tähelepanu kellegi A. S-i kirjareale: «Ma olen uhke, et elan siin.»

Viljandi vana teetorn on rajatud 1911. aastal ja vaatetorniks taastatuna avas ukse 2001. aasta kevadel. Tornis näeb peale Viljandi panoraamvaate fotosid sellest ajast, kui veetorni alles ehitati ja see linnale vett andis.

Oktoobrist 1. maini, pääseb veetorni  varem kokkulepitud ajal.

Tagasi üles