/nginx/o/2010/09/21/436113t1h5d8a.jpg)
Enamik meist ei taha mõista, et ühiskonna heidikutelgi olid kunagi töö, kodu, pere — kõik, mida inimväärseks eluks vaja.
Kiri: Ka kodutud on inimesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes kakskümmend aastat tagasi kaotati kolhoosid. Maakoolid suleti ja majadele ilmusid omanikud. Mõnigi lootusetusse olukorda aetud inimene hakkas otsima väljapääsu alkoholist. Kahjuks on see salakaval sõltuvusaine. Nii saabus hetk, mil hättasattunu ei suutnudki enam ilma selleta elada.
Mõni aasta tagasi puutusin väga lähedalt kokku Viljandi kodututega ja tean kindlasti enamikku neist, kellest 11. septembri «Sakala» artiklis kirjutatakse.
Ehk on nende hulgas veel see endine maakooli õpetajanna, kes kaotas pärast Vene aja lõppu töö, jäi leseks ja uut ametikohta ei leidnud. Majale, kus ta elas, ilmus Rootsist omanik, kellega ta kokkuleppele ei saanud. Kõrgharidusega naine murdus, hakkas lohutust leidma alkoholist ega tahtnudki enam kaineks saada: reaalsus oli lihtsalt nii kohutav.
Vahest on nende seas ka noormees, kes teismelisena põgenes kodust kasuisa terrori eest, sattus halba seltskonda ja istus paar kuud vangis. Pärast seda teda enam koju ei oodatud — ema ütles pojast lahti. Tööd mehel leida ei õnnestunud, elada kuskil polnud. Olid vaid vanglakaaslased, kelle juures ta lõpuks peavarju leidis. Need mehed olid kunagise Viljandi prügimäe «põlistöölised», kes lammutasid metallseadmeid ja viisid neid kokkuostu.
Noormees, kellest räägin, ei suutnud enam sellest ringist välja rabelda. Maailmas, millesse ta oli sattunud, suhtutakse oma elu muuta soovijaisse kui reeturitesse, kelle palgaks on üldjuhul surm.
Tegelikult ei oska keegi ette kujutada, kui paljud neist heidikutest ei sure loomulikku surma. Neid pole ju ei lähedaste ega riigi silmis olemas. See käib lihtsalt: oli inimene, pole inimest... Enamik nendest jääb igavesti leidmata.
Mul on nendest inimestest meeletult kahju. Ka üks minu lähedane, kes on olnud juba aastaid teadmata kadunud, võib olla üks neistsamadest, kes seal Viljandi turuplatsil endale asupaiga on leidnud.