Aeg läheb, aga muna jääb ikka munaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vähe on neid 30. ja 40. eluaastates eestlasi, kelle lapsepõlves poleks koduses raamaturiiulis või mänguasjakastis leidunud tugevast papist raamatukest lakoonilise pealkirjaga «Muna». Äsja nägi legendaarne raamat täpselt samasugusel kujul taas trükivalgust.

Ehkki «Muna» loo oli Julius Oengo, pseudonüümiga J. Oro, kirja pannud juba 1930. aastate lõpul, joonistas selle 1970. aastatel kirjastuse Eesti Raamat tellimusel praegustele keskealistele meeldejäävaks kunstnik Lilian Härm, kes praegu veedab eluõhtut Viljandi Uueveski linnajaos imposantse eestiaegse villa õuemajas.

Lilian Härm, mis tundega te «Muna» kordustrüki kätte võtsite? Esmatrükist on ju möödas mitukümmend aastat.

See oli minu jaoks rõõmus üllatus, et raamat uuesti trükiti. Ja veel nii kvaliteetselt! Tundub, et praegune versioon on ilusam ja puhtam kui eelmised. Veneaegne trükikvaliteet jättis ju alatasa soovida. Ehkki ma mäletan, et «Muna» tehti isegi hästi. Mõne minu kujundatud raamatu lõpptulemusega ei saanud üldse rahul olla.

Praegu keskiga nautivale generatsioonile on mitu paksust papist väikest lasteraamatut eesotsas «Munaga» erilise tähendusega. Need on lahutamatu osa lapsepõlvest. Näiteks mina õppisin nende abil lugema. Need pildid sööbisid igaveseks mällu. Kas te olete kunagi endale teadvustanud, et sellel pealtnäha tühisel trükisel on suur tähendus?

Ei, niimoodi ma pole mõelnud. Selle nagu ka teiste lasteraamatute tegemine pakkus mulle lihtsalt lõbu. Olen alati lastele joonistamist nautinud.

Milliste sõnade saatel võiksid tänapäeva emad ja isad «Muna» oma lastele ulatada? Aeg ja meelelahutus on ju totaalselt teistsugused.

Väga raske soovitada. Eks ta ole lihtsalt üks väike lõbus raamat. Vaevalt keegi selle tagant sügavat sisu hakkab otsima.

See on lihtne ja ilus lugu, mis sobib tänapäeva agressiivses maailmas vahelduseks väga hästi. Praeguse aja multifilmid, millega lapsed üles kasvavad, on täis rivaalitsemist ja vägivalda. Sellest on kahju. Palju rohkem võiks lastele sisendada mõtet, et maailm on elamiseks ilus koht ja siin on võimalik kõigil üksteisega hästi läbi saada. Ning kui vahel juhtubki mõni äpardus, siis on võimalik sellest üle saada. Lõpp hea, kõik hea. See ongi «Muna» mõte.

Kui teile 1970. aastate keskel «Muna» illustreerimise ettepanek tehti, kas teadsite siis, et see raamat ilmus esimest korda juba aastakümneid tagasi vabas Eestis?

Teadsin, et kirjanik Julius Oro andis Eesti ajal lasteraamatuid välja. Tema nimi oli meeles ja ma olin positiivselt imestunud, et selle ajastu autor on uuesti ette võetud.

Kui te oma versiooni joonistama hakkasite, kas võtsite vana variandi ette?

Ei. Ma pole seda tänaseni näinud. Võib arvata, et see on hoopis teistsuguses stiilis.

Teie versioonis on raamatu peategelane, peretütar Aino ümara näo ja brüneti poisipeaga. Eestiaegne Aino see-eest oli blond ja sihvakas. Mitu korda teie teda ümber joonistasite?

Mul oli otsekohe oma kindel ettekujutus. Seda polnud vaja muuta. Tahtsin, et ta oleks selline lõbus ja ümar. Just selline, nagu üks tubli laps peab olema.

«Muna» illustratsioonidelt vaatab vastu omamoodi ideaalmaastik. Olete joonistanud puhtad ja detailiküllased pildid, mida on lapse silmal lihtne hoomata. Kust te eeskuju võtsite? Kas selline tore maakodu eksisteeris toona kusagil Eestis ka päriselt?

Ei, see kõik on läbinisti välja mõeldud. Mina ei ole kunagi maal sellises miljöös elanud, lapsepõlve veetsin Tallinnas. Kujutasin lihtsalt ette, milline võiks üks lapsesõbralik maakodu olla. Mõtlesin, et punastest tellistest majake koos kõige sinna juurde kuuluvaga võiks kenasti mõjuda. Kirju koer ja triibuline kass samuti.

Kui palju raamatuid te olete illustreerinud?

Neid on kolmekümne ringis. On igasuguseid: väikestele lastele mõeldud raamatuid, muinasjutte, aga ka õpikuid. Kõige rohkem meeldis mulle teha muinasjuttude illustratsioone.

Kuipalju te tänapäeval väljaantavaid Eesti raamatuid sirvite ning nende illustratsioone mõttes hindate?

Harva. Vahel kaupluses mööda minnes jääb pilk mõnele kaanele pidama. Nüüd on väga levinud selline karikatuurne stiil, mis pole mulle lähedane. Mina olen kunstis realist: lasen küll fantaasial lennata, aga see, mis paberile või lõuendile tuleb, on ikka arusaadav, õigete proportsioonidega ja harjumuspärane.

Mida see võiks teie iseloomu kohta rääkida? Miks teie tegelased pole sellised veidrikud nagu Jüri Arraku omad?

Muide, Arrak meeldib mulle väga! Aga jah, minu käekiri on teistsugune. Minu isa oli samuti kunstnik. Ta oli Peterburis õppinud ja töötas Estonia teatris dekoraatorina. Tema kõrvalt vaatasin klassikalise kunsti raamatuid. Need paelusid mind. Vanadel kunstnikel oli kombeks elu võimalikult täpselt kujutada ja küllap see hoiak kasvas minu sisse. Pealegi toetas pärastsõjaaegne periood, kui ma kunstiinstituudis õppisin, igas mõttes realismi.

Uuemad voolud, näiteks impressionism, ei meeldinud mulle algul absoluutselt. Vaatajana olen neist nüüd juba vaimustuses, aga ise hoian ikka oma joont.

Kubistlikku «Muna» poleks seega olnud teilt mõtet oodata.

Kindlasti mitte! Mul ei tuleks see välja. Vahel maastikke maalides olen proovinud teha pisut vabamalt, pooleldi impressionistlikult. No ei tule välja. Realismi põhi on mul nii tugevalt all.

Teie käe all on sündinud hulk pilte vaat et kultuslikule raamatusarjale, mis tõi 1980. aastatel Eesti laste ette paljude rahvaste muinasjutte. Just teie olete andnud näo Prantsuse, Flaami, Poola ja Ungari muinasjuttude kangelastele. Ka meie enda vanapagan elab teatud generatsiooni peas sellisena, nagu teie teda kujutasite. Sedagi võiks tagantjärele pidada tohutuks vastutuseks.

Ma ei ole kunagi ühtegi pilti tehes mõelnud, kuidas see teistele meeldib või mis elu see hiljem elama hakkab. Olen teinud endale. Kui mulle endale meeldib, ei ole mul kõhklusi.

Kui Astrid Lindgren mõtles välja katuse-Karlssoni, nägi ta esialgu vaimusilmas hoopis teistsugust, pigem kõhetut tegelast. Parajalt paks mees sündis alles siis, kui kunstnik Ilon Wikland oli ta oma äranägemist mööda paberile pannud. Niisiis on teatud puhkudel kunstniku roll vaat et sama oluline kui kirjutaja oma.

Jah, kunstnik võib tegelase natuuri palju muuta ja kinnistada. Võtame kas või sellesama vanapagana sealt Eesti muinasjuttudest. Kunstnikud on teda kujutanud väga erinevalt. Mõne silmis on ta olnud pigem selline tige kurat. Mina jällegi olen teda kujutanud muheda Eesti tondina – niisuguse veidi naljaka tobukesena, kes ei saa kõigest päris hästi aru. Minu vanapaganas ei ole mefistolikkust ega deemonlikkust nagu Saksa muinasjuttudes esineval kolleegil.

Kui palju te praegu kunstiga tegelete?

Ligi pool aastat ei ole enam tegelnud. Lihtsalt pole enam maalimise isu. Tervis on väga viletsaks jäänud.

Olete maalinud väga palju kasse. Miks?

Ma lihtsalt armastan neid. Olen terve elu kasside järele hull olnud. Lapsena Tallinnas ühest korterist teise kolides ei saanud ma kahjuks kassi pidada. Esimese oma kassi võtsin alles siis, kui ma üle 30 aasta tagasi Viljandisse kolisin. Vahepeal oli neid mul siin isegi neli tükki korraga.

Kassid on kõigist maailmas elavatest olevustest kõige vahvamad. Minu meelest on nad niivõrd targad ja ilusad. No te vaid jälgige nende liigutusi! Kas pole mitte lummavad? Isegi nende mõtted on liigutuste kaudu väljendatud.

Kui te rahvaste muinasjutte illustreerisite, ei olnud meie inimestel võimalust vabalt maailmas rännata. Kuidas te nendes oludes tegite endale selgeks näiteks selle, mismoodi näeb välja Flaamimaa maastik, millised on sealsed inimesed, majad ja esemed?

Püüdsin kõigepealt raamatute abil kultuuri ja olustikuga tutvuda. Ma ei saanud ju joonistada Flaami muinasjutu juurde Lääne-Eesti tuuleveskit. Terve virn raamatuid tuli läbi uurida nii arhitektuuri, nõude kui rõivaste kohta.

Mind on alati ärritanud, kui kunstnik suhtub inimeste riideid joonistades ajastusse pealiskaudselt või ükskõikselt. Ma ei suuda rahulikult vaadata, kui printsessil on üks kostüümi osa ühest ja teine teisest ajastust. Ma ei salli, kui näiteks barokk ja renessanss on segamini.

Tihti arvatakse, et lastel on ükskõik, mis tegelasel seljas on – nemad niikuinii ei saa ajastutest aru. Mina arvan vastupidi. Just selleks tulebki täpne olla, et lapsed vaatavad neid pilte ja jätavad meelde. Hilisemas eas ajalugu tundma õppides satuvad nad vale käsitluse tõttu segadusse. Lapsena talletatut ei ole lihtne ümber kujundada. Vaat siin on küll kunstnikul suur vastutus.

KUNSTNIK

«Muna» illustreerinud Lilian Härm on sündinud 1927. aastal Tallinnas.

• Aastatel 1944–1950 õppis ta isa eeskujul kunstiinstituudis, praeguses kunstiakadeemias teatri dekoraatoriks.

• Töötas pikalt Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu ehk ETKVL-i reklaamibüroos pakendite kujundajana ja plakatite joonistajana.

• On illustreerinud üle 30 lasteraamatu, sealhulgas mõned õpikud. Tema pildid on näiteks «Saja rahva lugude» sarjas ilmunud Eesti, Flaami, Prantsuse, Ungari, Rootsi ja Poola muinasjuttude juures. Samuti on tema kujundatud Wilhelm Hauffi «Kääbus Nina. Väike Mukk».

• Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Lilian Härm

Tagasi üles