Jaanus Ligur — 31 aastat autospordis

Jaanus Ligur Foto: Aivar Kaljusaar

Eelmisel kuul tähistas oma poolesajanda aasta juubelit Eesti teenekaim ja tuntuim autosportlane Jaanus Ligur, kes on pärit Viljandimaalt. Järgmine jutuajamine ongi tagasivaade minevikule ja olevikule. Vanusest hoolimata on Jaanus Ligur stardis ka täna algaval Mulgi rallil.

Kas 50-aastane on autospordi jaoks vana?

Sellele saab vastata nii ja naa. Inimene on ju täpselt nii vana, kui ta end tunneb. Kõik sõltub tervisest. Autospordis on minu arust tähtsad meeleorganid. Eriti nägemine. Selle kaudu tuleb esmane info ja kui silmad on viletsad, jääb sooritus nõrgaks. Enda puhul olen märganud üksnes seda, et võistlusjärgne taastumine läheb pikemalt.

Kui vanalt puutusid esimest korda kokku autospordiga?

Esimene võistlus oli 1979. aastal bagiga. Mäletan, et oli meeskonnasõit kodusel Maie rajal. Olin ühes meeskonnas Jaak Salaga. Võistlus oli üleliiduline. Saime Jaaguga teise koha. Nõnda see autosport mul algas. Enne seda olin koolipoisina olnud Jussi (Johan Tõhk) mehaanik. Pean teda enda õpetajaks, kellelt sain esimesed teadmised nii sõidus kui auto ettevalmistamises.

Mitu aastat läks, enne kui sind arvati Nõukogude Liidu koondisesse, ja mitu aastat veel, et saada esimesele välisvõistlusele? Kus see oli?

Minu vastu hakati huvi tundma 1986. aastal, kui võitsin Rahvaste spartakiaadi ja tulin Liidu meistrivõistluste arvestuses kuuendaks. Sügisel kutsuti mind treeningkogunemisele Ukrainasse Nikolajevisse, kust mindi otse selle aasta viimasele sotsialismimaade etapile Tšehhi. Võitsin seal kahel päeval kõik kontrollsõidud, kuid jätsin ikkagi pooleli, sest mind tabas äge kõhuhaigus, nii et poolteist päeva ei saanud voodist välja. Seniajani ei saa aru, millest. Võib-olla keegi oli kade? Selle nurga alt hakkasin asja vaatama alles tänavu. Kõik oli võimalik.

Järgmisel, 1987. aastal olin juba koondises.

Esimene välisvõistlus oli sotsialismimaade etapp Tšehhimaal Praha külje all. Mäletan, et sain kuuenda kontroll­aja. Juhtisin poolfinaalis, kuid pidin kardaani purunemise tõttu võistluse katkestama. Eks ma olnud veel rabe. Võidutahe oli tehnikast tugevam, ei osanud ennast tagasi hoida.

Järgmise etapi, mis peeti nädala pärast Moldaavias Kišinjovis, ma juba võitsin. See oli minu esimene rahvusvaheline võit.

Mis oli sinu bagikarjääri tipphetk?

Tipphetk oli 1991. aastal teist korda Euroopa meistriks tulek, mille vormistasin viimase etapi võitmisega. Enne seda oli kõik lahtine. Kontrollsõidus purunes sissepritsesüsteem ja sain viimase aja. Vahetasime 45 minutiga mootori, mul oli alati komplektne mootor kaasas. Jõudsime täpselt valmis. Teised lahkusid avamiselt, kui mina mootori käivitasin. Kümne minuti pärast olin juba stardis ja päeva lõpuks pjedestaali kõrgeimal astmel. Aasta kokkuvõttes tulin kahekordseks Euroopa meistriks. Võistlus oli Tšehhimaal Dobranõs.

Miks bagispordiga lõpparve tegid?

Ei oska öelda. Aeg sai lihtsalt otsa. 1990-ndate algusaastad olid ju keerulised.

Bagisport tundub olevat ohtlik ala: lahtine auto ikkagi. Palju on sul olnud kokkupuuteid ala süngema poolega?

Natuke ikka. Mul on kirjas neli üle katuse käimist ja üks tõsine otsasõit tolmupilvest väljudes. Põrutasin täie kiirusega tolmupilves risti rajal seisvasse bagisse. Suutsin veel natuke suunda muuta, nii et tabasin tagaratast. Otse sõites oleksin ilmselt põrutanud läbi teise auto kokpiti, kus istus mu meeskonnakaaslane Sergei.

Sain ise ka viga, kuid et nädala pärast oli Saksamaa etapp, kannatasin valu ära. Saksas tulin vigasena teiseks, kuid pärast finišit ise enam autost väljuda ei suutnud. Poisid tirisid mu välja ning alles siis sai ka treener asjast teada.

Kaks korda olen pidanud katkestama, kui õlifilter tuli võistluse ajal lahti. Tegime kinnise haagise ja probleem kadus.

Koondis oli demokraatlik. Mina mingeid surveid ega pingeid ei tundnud. Viis aastat, 1987—1991 on pikk aeg.

Oled öelnud, et unistad vormeliga võistlemisest. Kas pidasid silmas F1? Mis takistas sind seda mõtet ellu viimast?

Eks need olnud ainult mõttevälgatused. Unistada ju ikka võib. Mind on alati paelunud võimsus. Mida võimsam auto, seda suurem elamus. F1 — mis siis veel?

Miks vahetasid bagi just veoauto vastu?

Sest veokas ruulib. GAZ-51 on tuntud rahuliku ja aeglasena ning selle mootor pole töökindel. Aga kui sellel elukal on 140 hobujõudu ja see jookseb 150 kilomeetrit tunnis, mis tunne see on? Ma arvan, et kõik sõidaksid sellise puškaga. Tegelikult jääb veokateema juba bagieelsesse aega, kui Nuia EPT mehed tegid tegusid nii Eesti, Balti kui Liidu tasemel. Ma olin ju Jussi mehhaanik — sealt see tunne tuli!

Millised on olnud veoautoralli eredaimad hetked?

Neid on palju. Pärast võistlust ununevad nad vaikselt. Meil Aivariga (Kender — A. K) on olnud paar väljasõitu, kahjuks ikka liidrikohalt ja ikka ralli viimasel kiiruskatsel.

Võrdleme kiirusi. Kui suur võis olla tippkiirus bagil (oletatav, sest bagil pole spidomeetrit) ja kui suur veoautol?

Bagil oli maksimaalne kiirus ligikaudu 125 kilomeetrit tunnis, veoautol on see praegu 160. Kuna alad on erinevad, on see normaalne. Tähtis on ju, kuidas auto kiirendab. Bagi kiirendab väga, väga hästi.

Kas oled autospordis saavutanud kõik, mida oled ihaldanud, või jäi midagi puudu?

Tundub küll, et olen saanud maksimumi. Hing hakkab rahunema.

Kui mõni aasta tagasi Bauskas tribüünilt Euroopa meistrivõistlusi jälgisin, hakkas mul stardimüra kuuldes süda sees taguma ja kananahk tõusis ihule, justkui istuksin ise bagis. Tänavu jättis asi mind juba täiesti külmaks. Vaatasin autode liikumist ja käitumist lihtsalt inseneri silmadega: kes kuidas sõidab, kuidas auto on ehitatud ja nõnda edasi. Jälgin ala arenemist.

Sel aastal tegi mind kurvaks, et eesti poisid sörkisid teistel sabas. Ega nende üle kohut ka mõista saa: meie tase on praegu selline. Soovin kõigile bagimeestele jõudu ja jaksu alaga tegelda.

Millega tegeled siis, kui parasjagu võistlustel ei ole?

Eks ikka autode, mootorite ehitamisega. See ongi ju minu töö. Lapsepõlves tahtsin saada autokonstruktoriks. Tundub, et see unistus on täitunud. Vaba aega mul pole. Klientide autod, mu enda veokas, poja rallikrossiauto... Selline on minu argipäev.

Kui kaua on sul veel plaanis autospordis kaasa lüüa — see tähendab ise võistelda?

Rajal minimaalselt — rohkem raja kõrval poja edenemist jälgides. Poja arenguteel löön ilmselt kaasa veel pikka aega. Nüüd on aeg, mil hing hõiskab rõõmust poisi arengu ja heade tulemuste pärast. Nende taga on neli pikka aastat sammhaaval astumist tasemeni, mille ta on saavutanud. Ise tahaksin juba sõitmise lõpetada. Igal kevadel litsentsi taotledes mõtlen: viimane hooaeg, aitab küll! Eks näe. Ei ütle ei ega jah.

Milliste tiitlitega oled oma sportlaskarjääri jooksul pärjatud? Missugused on tähtsamad karikad sinu kaminaäärel?

Euroopa meister, divisjon 3 — 1990/1991, NSVL MV I koht — 1989,
NSVL MV III koht — 1988, NSVL MV II koht — 1987, Rahvaste spartakiaadi kuld — 1986.

Lisaks olen saanud palju auhinnakohti sotsialismimaade meistrivõistlustelt, Doonau Cup — I ning ka Eesti, Läti, Leedu võistluste auhinnakohad.

Tähtsamad karikad on Euroopa meistri tiitli eest. Ühte võimaldati mul Pariisis 1990. aasta lõpetamisel, kui autasustati Euroopa ja maailmameistreid, endal vastu võtta. Võib öelda, et saada karikas selliste maailmanimede nagu Senna ja Sainzi kõrval oli minu elu ülevamaid hetki. Koos oli kogu maailma autospordi eliit.

Lõpetuseks. Milline paistab Mulgi ralli võrreldes teistega, kuhu «veokamehi» võistlema kutsutakse? Kas on piisavalt võistlusvõimalusi?

Mulgi ralli on hea. See on leidnud oma koha Eesti rallimaastikul. Kodus on ju alati kõige parem võistelda.

Ralli poole pealt on veokateema nii valus, et ma ei taha seda kommenteerida.
Suur tänu Mulgi, Rapla ja Saaremaa ralli korraldajatele, et nad võimaldavad veokameestel võistelda, ehkki arvestust ei ole. Minule on 3—4 etappi täiesti piisav: eks mul kipu ju poja sõitude vahel aega nappima.

Edu kõigile autosportlastele!

Jutuajamise lõpuks tahan tänada kõiki, kes võimaldasid mul tipptasemel autospordiga tegelda, kannatasid koos minuga kaotusvalu ja rõõmustasid heade tulemuste puhul.

Eriline tänu isale, kes oli kogu aeg mu kõrval mehaaniku ja autojuhina — bagi oli alati õigel ajal võistluspaigas, puhas ja kontrollitud.