Taluõuel ootab uut hingust taksofon

Kui kõik läheb omaniku plaani järgi, hakkab Viljandi vallas Mustapali küla taluõues seisev taksofon tööle mobiilside abil. Foto: Marko Saarm / Sakala

Mustapali küla taluõues seisab taksofon, mis võib nutifoni näppiva noore nõutuks võtta, kuid pakub vanemale kodanikule nostalgilist äratundmisrõõmu.

Olgu nii või naa, üllatus on see igatahes – näha aastal 2015 täies hiilguses taksofoni. Ja seda veel mitte mõne suurlinna unustatud tänavanurgal, vaid looduse tärkamist ootavas taluõues!

Talukoha omanik, ettevõtja Riho Tõnisalu pugistas rõõmsalt naerda, kuuldes, et omal ajal tavaline aparaat on nüüd ületanud kohaliku ajalehe uudisekünnise.

Taluõuel on aparaat tema sõnul seista jõudnud umbes neli aastat.

«See oli uitmõte,» lausus Tõnisalu. «Ajuvabadusi peab vahel tegema, muidu tapab igapäevarutiin ära. Mõni asi võiks teistmoodi olla.»

Nii näiteks troonib talu peavärava kõrval kivihunnikul klosetipott. Mõistagi ei tööta ka see. Mõni eksponaat on peremehe kinnitusel veel järge ootamas.

Kui aga pott jääbki kivi peal vaid iluasjaks, siis taksofoni kavatseb Tõnisalu uuesti tööle panna. Tõsi, algupärase tehnikaga on see võimatu, küll aga saab aparaadi ellu äratada mobiilside kaudu.

Number 907 4188

Oleks kõik läinud taluperemehe uitmõtte järgi, olnuks tal nüüd õues veelgi vanem, nõukogudeaegne metallhall ja klaasakendega telefoniputka, milles aparaat töötas 2-kopikalistega.

Algul seda talle lubatigi, aga mees, kes asja ajas, andis varsti teada, et niisugust värki paraku enam leida pole. Küll õnnestus hävitamisest päästa ja ilmselt utiliseerimise hinnaga ära osta Eesti Telefonile kuulunud märksa moodsam kaarttaksofon.

Kirjad aparaadi küljes ütlevad, et see asus Pärnumaal Häädemeeste alevis aadressil Pärnu maantee 18, kus on Valge hotell. Taksofoni number oli 907 4188.

Riho Tõnisalu märkis, et see number leidis mõni aeg tagasi kasutust teisel moel. Talust viis mööda vanaautode sõit ning teekonna ühes kontrollpunktis seati ülesandeks leida Mustapali kõnetraadi number. Nutikamad sohvrid said selle kätte.

Ettevõtja nentis, et kui juhuslikult pakuks keegi talle ehedat nõukogudeaegset taksofoni, võtaks ta selle rõõmuga vastu ning maksaks natuke pealegi. «Aga paistab, et oleme selle pärimuse talletamisega hiljaks jäänud. Kas Venemaalt võiks mõne sellise meile tuua, ma ei tea. Aega ma sellesse ei panustaks, iseasi kui näppu jääks.»

Tõnisalu lisas, et üks uitmõte on tal taksofonidega veel: organiseerida oma õuele Suur­britannia klassikaline punaseks värvitud malmist telefoniputka. Vähemasti võiks selle originaalandmete põhjal kohapeal koopiana valmistada.

Tavalisest haruldaseks

Eesti ajaloomuuseumi peavarahoidja Sirje Pallo ütles, et muuseumis on paar vana taksofoniaparaati, küll aga mitte ühtki taksofonikioski komplekti.

Haapsalus asuvas raudtee- ja sidemuuseumis on selle juhataja Diana Põdra sõnul kümmekond taksofoni ja üks Nõukogude ajast pärinev taksofoniputka.

Mustapali küla taluõues asuva taksofonikomplekti kohta märkis Põder, et sellise asja alles hoidmine oli tore idee. Muuseumitöötajana on tal oma ütlemist mööda kartus, kui kaua see vabas õhus veel kestab ja ilmale vastu peab.

Eesti Telefoni järglane ja Elioni kaubamärgi omanik on Eesti Telekom, mille meedia­suhete juht Raigo Neudorf hindas taluõuele püsti pandud taksofoni põnevaks objektiks. Ta märkis, et ettevõtte valduses on mõni vana taksofoniaparaat, kuid mitte ühtegi putkat.

«Tehnoloogiliselt on taksofon kast ja sinna sisse võib paigaldada mida tahes, sealhulgas mobiiltelefoni. Nii on üks võimalus taksofoni ellu äratamiseks harutada laiali mõni vana mobiil ja sättida see sinna sisse,» julgustas ta.

Foto põhjal Mustapali taksofoni uurinud Eesti Telekomi spetsialistid vaatasid arhiiviandmetest järele, et suure tõenäosusega paigaldati see Häädemeestele 1998. aasta 1. novembril ning võeti maha 2009. aasta 24. aprillil.

See on Eesti firmas Tarkon valminud taksofon, mille kõrval kasutas Eesti Telefon ka Saksamaa firma Schlumberger toodangut. Mõlemat liiki aparaadid töötasid kõnekaartidega.

Eesti Telekomi andmetel olid Eestis pärast nõukogude võimu alt vabanemist mõnda aega kasutusel ka toonased kahe kopika taksofonid, mis nõukaaja lõpul nõudsid juba 15-kopikalisi. Nood taksofonid pidasid tema sõnul vastu 1997. aastani, võimaldades teha tasuta linnasiseseid kõnesid.

Nagu Sakala on Elioni andmetele tuginedes varem kirjutanud, oli näiteks 1992. aastal Eestis 2845 münttaksofoni ja polnud ühtegi kaarttaksofoni. Sajandi lõpuks jõudis kaarttaksofonide arv ligikaudu 2900-ni, mis oli ka nende tippaeg.

Aeg läks aga edasi ning fikseeritud kõnekarpide asemel vallutasid Eestimaa mobiilsed telefonid. Ühel hetkel tõdes Elion, et taksofoniteenus on oma aja ära elanud: kasutamine vähenes, kuid hoolduskulud olid kõrged.

Elion sulges taksofoniäri 2010. aasta 1. detsembril kell 9. Üks viimaseid seisma jäänud taksofone demonteeriti 2011. aasta algul Tartu raekoja platsil asuva hambaravikliiniku seinalt.