Kui mainisin hiljuti ühele suurtalunikule, et elan samuti maal, pidi ta naerukrambid saama – suvilarajoon polevat mingi maa.
Kui mainisin hiljuti ühele suurtalunikule, et elan samuti maal, pidi ta naerukrambid saama – suvilarajoon polevat mingi maa.
Õige ta ju on. Ehe maaelu on ikka koos lehmade või siis vähemalt kanadega kusagil talus, mille juurde kuulub hektarite viisi põllu- või metsamaad ja kus ei ulatu silm lähima naabri aeda piiluma, kas tema maasikad on juba punased. Aga järjest rohkem on neid, kes otsustavad tulla linnast ära: ostavad suvila, kohandavad selle aastaringseks elamiseks ja kujutavad minu moodi ette, et elavadki maal.