Pigem maa kui pisarate soolast. Järelemõtlemine Siim Sillamaale

Anzori Barkalaja Foto: Elmo Riig / Sakala

ELUS ON HETKI, kui käed vajuvad jõuetult rüppe ja silmad valguvad pisaraid täis, hoolimata tahtekindluse pingutusest. Meelele kerkivad küsimused saatuse ebaõiglusest ning kriipivalt jõuab hingepõhja aimdus elu haprusest ja meile antud aja aimamatust lõpust.

Raske haigus viis kiirel käel meie hulgast Siim Sillamaa, lüües hingetuks kindlustunde kujutelma paljudel, kes temaga ühel või teisel moel kokku olid puutunud. Liiga ruttu, liiga vara. Kuid kindlasti on halemeelsus viimane asi, mida ta sallinuks oma lahkumise peamise meeleoluna.

SIIM SILLAMAA oli mees, kellesarnaste kohta vanemas ilukirjanduses öeldakse maa sool. Aga tema ei olnud raamatust, oli päris. Igas mõttes. Tõeline proovikivi kõigile neile, kes üritavad meid veenda maaelu mõttetuses ja ääremaastumise loomulikkuses, olgu siis poliitsõnavõttude või ametnikuregulatsioonide surve kaudu. Teoinimene, mitte nõudlik/abitu muidutarbija.