Aastaid on Viljandi turul kaubitsejad olnud hädas kodututega, kellele on lettidealune nii öömaja kui käimla.
Kodutud omavolitsevad Viljandi turulettide vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatepilt, mis mõnel hommikul turu töötajatele avaneb, ei rõõmustaks inimesi, kes on harjunud sealt head talutoitu ja aiasaadusi ostma.
Ka mullu jaanuaris kirjutas «Sakala» tururahva murest kodutute napsivendade pärast, keda väidetavalt meelitab kohale kioskites müüdav odav odekolonn. Ka toona kurtsid müüjad selle üle, et joodikud roojavad, kuhu juhtub.
Sellest, et asi sugugi paremaks pole läinud, andis märku lehetoimetusse pöördunud inimene, kes on turuga iga päev seotud. «Lihtsalt tülgastav on mõelda, et sealsamas müüakse lahtiselt toiduaineid,» ütles ta.
Tema juttu kinnitasid müüjad, kes selle nädala lõpul turul kaupa müüsid. Siiski soovisid kõik «Sakalaga» vestelnud jääda anonüümseks, sest tegu pole teemaga, mis nende ärile kaasa aitaks.
Müüja, kes on Viljandi turul käinud aastaid, rääkis, et sama kaua on seal omavolitsenud kodutud. «Kõik on vanad tuttavad näod. Kui mõni vahepeal kaobki ära, siis nädala pärast on ta tagasi,» jutustas naine.
Tema sõnul ehitavad heidikud endale vihmase ilmaga laudade alla kileseintega varjualuseid, kuid soojemal ajal magavad ka otse letil. See, mis neist teinekord maha jääb, ei sobi kuidagi kokku hügieeninõuetega.
Viljandi turgu haldava aktsiaseltsi VTÜ Vara juhataja asetäitja Riina Heinmäe sõnul kontrollib toidu- ja veterinaaramet turgu regulaarselt ning müüdava kaubaga pole probleeme olnud.
Sama kinnitas Viljandimaa veterinaarkeskuse juhataja Terje Oper. «Hügieeni, turvalisuse või müüdava kauba kvaliteedi osas pole me avastanud ühtki puudust, samuti pole meile selle kohta tulnud ühtki kaebust,» lausus ta.
Ka tururahva arvates ei ole klientidel põhjust oma tervise pärast karta. «Häda on lihtsalt selles, et kodutute järelt kasida on vastik,» sõnas Heinmäe.
Ta rääkis, et koristaja tuleb turule kell kuus ning avamiseni jäänud paari tunni jooksul teeb ta platsi puhtaks. «Kauplejate saabumise ajaks on «miiniväli» koristatud.»
Et hais jääks muidu püsima veel pikaks ajaks, kasutab turg välikäimlate desinfitseerimiseks ette nähtud pulbrit.
Riina Heinmäe tõdes, et probleemi on keeruline lahendada. Politseinikud tulevad kutsumise peale küll alati kohale, ajavad heidikud turult ära ja toimetavad mõne vajaduse korral ka kainenema, kuid peagi on sama seltskond tagasi.
Tururahva sõnul patrullivad politseinikud sageli Valuoja veerel, kus joodikuile meeldib koguneda. «Kui nad sealt ära aetakse, tulevad nad jälle otse meile,» lisas turujuht. Üks turuvärav suletakse kell viis pärastlõunal, teine pool üheksa õhtul, ent kodutud leiavad ikka mooduse, kuidas ennast platsile sokutada.
«Ka linnavalitsus on asjast teadlik,» ütles Riina Heinmäe. Ta lisas, et haiged ja need, kes endaga enam sugugi toime ei tule, on sotsiaalameti kaudu pandud haiglasse või hooldekodusse, kuid ajaga on uus põlvkond hulkureid juurde tulnud. Turvakodust, kus peab elama karskena, napsivennad lugu ei pea.
Murega «Sakalasse» pöördunud kodaniku arvates oleks kasu sellest, kui turu juhtkond keelaks seal odekolonni müüa. Seaduslikku põhjust sellist piirangut sisse seada pole, sest nimetatud tooted alkoholiks ei liigitu. Eelmisel aastal saatis sotsiaalministeerium valitsusse küll memorandumi ettepanekuga keelata kioskites keemia- ja kosmeetikatoodete müük, kuid see mõte pole teoks saanud.
«Kui turg niisuguse otsuse ka vastu võtaks, poleks sellest kasu, sest kodutud on harjunud siin käima ja peavarju leidma,» lausus Heinmäe.
Tururahva sõnul läheb nende olukord ilmade külmemaks muutudes paremaks, sest allakäinud seltskond otsib siis endale keldrites või mahajäetud majades uue eluaseme.