Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
/nginx/o/2012/04/20/1065538t1h4b41.jpg)
ENNE 1. MÄRTSI ei küsinud minult Tartus ükski taksojuht, kuhu kütame. Nad tahtsid hoopis teada, kuidas hääletada. Ma ei teinud propagandat. Iga hääleõiguslik kodanik valib ise ja ma olen näinud, kuidas tunnistati kehtetuks valimissedel, mida pimeda inimese eest tahtis täita tema saatja, kel polnud selleks notariaalset volitust.
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikmena sain ennast reetmata valida ainult teist selle erakonna liiget. Üht niisugust ma Tartus umbes 1975. aastast tunnengi. Küll arvasin ma, et IRL pääseb riigikokku neljanda erakonnana, ja paraku oli mul õigus.