Enne teritatud mõistust

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

ENNE 1. MÄRTSI ei küsinud minult Tartus ükski taksojuht, kuhu kütame. Nad tahtsid hoopis teada, kuidas hääletada. Ma ei teinud propagandat. Iga hääleõiguslik kodanik valib ise ja ma olen näinud, kuidas tunnistati kehtetuks valimissedel, mida pimeda inimese eest tahtis täita tema saatja, kel polnud selleks notariaalset volitust.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikmena sain ennast reetmata valida ainult teist selle erakonna liiget. Üht niisugust ma Tartus umbes 1975. aastast tunnengi. Küll arvasin ma, et IRL pääseb riigikokku neljanda erakonnana, ja paraku oli mul õigus.

Võib-olla kutsutakse IRL koalitsiooni, võib-olla mitte. Kolmandikku valitsusest ta ei saa ja tema rahastamine riigieelarvest väheneb. See maksab kätte erakonna piirkondlikes tugipunktides, sest väga raske on leida niisugust piirkonnajuhti, kes tunneks ka kohapealseid autoriteete lahus nende tengelpungast. IRL on sikutatud ojast kaldale ning selle eest vastutab ennekõike erakonna juhtkond: esimees, peasekretär, peaministri kandidaat ja aseesimehed.